kolmapäev, august 18, 2010

Sloveenia 2010


24. juuli 2010

Sel suvel algas meie reis proloogiga.
Saime kodust tulema kella 1 paiku, käisime veel korra toidupoes kohvi ostmas ja kingapoes plätusid ostmas ja kell 2 algas sõit. Aga sõitsime mitte Valga vaid hoopis Viljandi poole, sest täna toimub Kablis meie klassi kokkutulek.
Tänavu oleme reisimas üsna ebatavalisel ajal. Kui me tavaliselt alustame jaanipäeva paiku, siis sel aastal pidime digitelevisioonile ülemineku pärast oma sõitu päris pikalt edasi lükkama. Teadupärast puhkab ka suurem osa vanast Euroopast augustis ja seetõttu on kämpingud rahvast täis ja hinnad laes. Saab siis näha, kas see on nii ka Sloveenias, mis on meie sellesuvise reisi peamine siht.

25. juuli 2010

Kabli tundub endiselt olevat üks jumalate poolt õnnistatud koht, kus on alati väga ilus ilm ja väga mõnus õhkkond.
Meie klassist olid kohal Tiina, Ene, Ene, Eve, Katrin, Ülle, Viljar, Eero, Anti, Aarne, Indrik ja Vello. Ajasime juttu, käisime ujumas, sõime-jõime lõkke ääres, käisime öösel veelkord ujumas ja ööbisime oma telgis. Hommikul kogunes suurem osa seltskonnast meie ärasõidueelseid askeldusi jälgima ja head reisi soovima.
Eile õhtul kohtusime ka Lilia ja Aivoga, kes olid tagasiteel Itaaliast. Nad jäid oma 3-nädalase reisiga väga rahule, eriti just viimaste päevadega Horvaatias mereäärses kämpingus, mis oli nende sõnul nagu maine paradiis.
Kell 10 asusime teele Läti poole. Esimene peatus oli juba 7 km pärast – meid ootas hommikusöök Treimanis Maarja ämma-äia pool. Väga mõnus oli nende ilusas õues kenasti kaetud laua taga kohvi juua ja juttu ajada, aga kuna ees ootab pikk tee Varssavini, ei saanud me väga pikalt seda nautida. Veidi enne 11 istusime autosse ja varsti ületasimegi Läti piiri. Rohkem meie reisil prolooge ei ole ja nüüd lõpuks on kohal ka see „õige“ reisi-tunne, mille saabumist me eile asjatult ootasime.
Nagu ikka, tegime 19 km peale Leedu piiri söögipe
atuse. Kuna hommikusöök oli üsna hiline, erilist isu meil veel polnudki. Ja tuleb tunnistada, et selle söögikoha populaarsus on pöördvõrdeline toidu kvaliteedi ja teenindusega.
Läbi Leedu oli üsna tüütu loksuda. Leedukad on täitsa arusaamatud oma kiirusepiirangutega. Väga paljudes kohtades on lubatud 70 km/h ja just seal nad jahivad rikkujaid. Me olime sunnitud ikka VÄGA korralikult sõitma.
Poolas seevastu peab roolis päris terane olema – liikluses käib paras sahmimine ja käed-jalad on kogu aeg tööd täis.
Kui Lätis-Leedus saatis meid Eestist tuttav troopikakuumus, siis siin Varssavi lähistel näitab termomeeter kõigest 19 kraadi sooja – sõitmiseks ja telgis ööbimiseks igati ok.

26. juuli 2010

Eile õhtul kämpingusse jõudes kukkusid meil suud üllatusest lahti – rahvast oli murdu! Kunagi varem pole see platsike nii tihedalt asustatud olnud. Õnneks saime endale hea koha soomlaste kõrval, kes oma mersuga suurt maja järgi vedades olid Horvaatias autol pidurid ära rikkunud. Täna hommikul käis mees siin Varssavis neid parandamas.
Kämpingus nägime autosid Hispaaniast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Sloveeniast, muidugi Hollandist – päris kirev seltskond. Kahjuks hakkas õhtul veidi vihma tibutama, istusime vihmavarju all, mis sai viimasel hetkel igaks juhuks kaasa võetud.
Hommikul ärgates oli põhjust juurelda, kas täna on „magame-lõunani-ilm“ või „asjad-kokku-ja-ruttu-minema-ilm“. Sadas. Ja mitte vähe. Ladinal. Temperatuur 13-14 kraadi.

Ära me siiski ei sõitnud, sest kohvi teha ja hommikust süüa saime katuse all, kus on välilauad. Kella 12-ks kohaliku aja järgi saime oma märja kraami autosse ja teekond jätkub Maribori suunas. Arvatavasti ööbime täna Austrias Grazi lähedal.
Meie naviseadest paistab palju abi olevat. Annab asjalikke juhendeid pööramiste asjus ja hoiatab kiiruskaamerate eest. Täpselt Poola piiril muutis isegi kellaaja ära – nii tark ja tubli!

27. juuli 2010

Eile sõitsime Poola lõpuni, siis mõnikümmend kilomeetrit Tšehhis ja jõudsime Slovakkiasse, millest olime lootnud ka veel läbi jõuda. Paraku nii siiski ei läinud. Enne jõudis õhtu kätte ja tuli hakata Slovakkiast kämpingut otsima. ACSI kämpingu-programm pakkus välja ühe kämpingu 25 km enne Bratislavat, mis pidi olema suures puhkekeskuses järve kaldal. Aadressi ei olnud antud. Panime sihtmärgi navisse kämpingu asukoha järgi ACSI kaardil. Esimest korda kogu selle programmi kasutamise aja jooksul juhtus nii, et kämpingu märk oli sattunud mitmeid kilomeetreid õigest kohast eemale. Nii me otsisime kämpingut saabuvas hämaruses täiesti valest asulast. Küsisime paari inimese käest, aga nad kas ei rääkinud inglise keelt või ei teadnud. Lõpuks sattusime ühe autoga noormehe peale, kes ütles, et ta elab kämpingu kõrval, sõitku me talle järele. Suured tänud talle, sõitsime päris pikalt ja juba täitsa pimedas tal sabas ja lõpuks jõudsimegi kohale.
Kämping ise oli paras sürr värk. Receptionis istusid kaks tädi, kes meie Eesti passe nähes lõpetasid inglise keele purssimise ja hakkasid pikema jututa meiega soravas vene keeles suhtlema. Noh et ikkagi nagu Nõukogude Liidust või nii... :D
Panime oma telgi kohe pesemismaja kõrvale. Varsti selgus, et duširuumid olid avatud vaid kella 21-ni. Hommikul saab pesta kella 6-st kuni 11-ni. Isegi nõudepesuruum oli suletud. Nojah.... Seevastu WC-s võis käia 24/7. Tore seegi.
Juba õhtul oli Viljar avastanud, et sigaretisüütajas ei ole voolu. Kogu meie elektrit vajav varustus käib selle väikese augu kaudu. Madratsi pumpasime õhtul täis jalapumbaga, aga hommikul oli siiski vaja viga üles leida. Kui oma mõistusest jäi puudu, helistasime Tartusse Toyota teenindusse ja küsisime nõu. Tore – kaitsmete juhend oli selle kaane teisel küljel, mille Viljar eest ära võttis ja, kirjad allpool, põrandale maha pani. Kapoti alla olev rida arusaamatu otstarbega kaitsmeid olid ettenägelikult kaasa pandud tagavarakaitsmed. 5 minutiga asi korras! Aitäh Toyota teenindusele hea nõu eest!
Sõitsime edasi Sloveenia poole. Kämpingusse jäime siiski Austriasse. Kohe piiri ääres oli jõeäärne kämping, mis tundus meile hästi sobivat. Sloveenia kämpingud on kõik üsna kallid, sest nad sisaldavad endas ka mingit termide-värki, mida meiesugustel ühe-öö-ööbijatel paraku üldse vaja ei ole.
Kui olime ennast Murecki kämpingus sisse seadnud, pidasime plaani, mida allesjäänud poole päevaga teha, kas minna Maribori või sealt veel veidi edasi mägedesse matkama. Lõpuks otsustasime, et ei tee kumbagi, vaatame Mureckis veidi ringi ja püüame siiski mingeid plaane teha eelseisvateks päevadeks. Nii oligi – käisime poes piima ostmas, vaatasime linnakese peatänava üle ja kiirustasime tagasi, sest vihma hakkas sadama.
Peale sadu tegime tiiru Muri jõe äärsel õpperajal (päris äkilise vooluga on see jõgi!), tegime õhtusööki ja nüüd on aega veel paar tundi lihtsalt logeleda, enne kui on aeg telki magama pugeda. Õhtu on päris jahe, umbes 17 kraadi sooja. Peale eesti troopikat päris hea jahedas magada.

28. juuli 2010

Austria kämpingutes elavad korralikud inimesed – õhtul kell 10 on vaikus majas ja hommikul varakult tõustakse üles, et juua kohvi , lugeda hommikusi lehti või minna jalgrattaga sõitma. Igal pool on tunda „ordnungit“. Ja enamasti sobib see ka meile.
Saimegi üsna varakult oma laagri kokku ja sõitsime Maribori. Piiripunktis pidime endale soetama kiirteevinjeti 1 kuuks. Teine variant oli 7 päeva, aga sellest meile ei piisa.
Maribor on suuruselt teine linn Sloveenias. Kuigi Berlitzi reisijuht leidis selles linnas ligi 2 lehekülge vaatamisväärsusi (erinevalt Lonely Planeti Euroopa-reisijuhist, kus Sloveenia-osas pole sellist märksõnagi), ei leidnud meie seal küll suurt midagi vaadata. Suurim ja tähtsaim vaatamisväärsus on 400-aastane viinapuu, tänu millele on Maribor pääsenud Guinessi rekordite raamatusse.
Ühes tänavakohvikus võtsime muhendiks väikesed kohalikud õlled – ja olemine läkski päris muhedaks.
Edasi sõitsime Rogla suunas, et teha esimene matk. Alguses kihutasime mõnikümmend kilomeetrit mööda kiirteed ja siis keerutasime veel mõnikümmend kilomeetrit üles mäkke. 27 soojakraadist all jäi üles jõudes alles vaid 18.
Meil on Tartust kaasa võetud raamat, kus on üksikasjalikult kirjas ligi 40 matkarada Sloveenias. Seekord võtsime ette raja nr 34, mille pikkuseks on 9 km ja selle läbimiseks peaks kuluma 2,5 tundi. Peamiseks vaatamisväärsuseks väikesed rabajärvekesed mäetipus.
Parkisime auto Rogla suusakeskuse uue kiriku juurde ja alustasime reipalt oma matka. Jalutajaid-matkajaid saalis seal päris palju ringi ja nii me ühinesimegi „mainstreamiga“. Meie matkaraja kirjeldus paistis ka kuidagiviisi sobivat, kuigi kui raamatus oli kirjas, et rada läheb kergelt allamäge ja vasakule jäävad kaunid vaated, siis tegelikult läks rada järsult allamäge ja vaateid ka nagu polnud... Kuni jõudsime maantee ja majadeni, mida enam kuidagi ei saanud meie legendiga kokku ajada. Kokkuvõttes – me olime täitsa vales kohas! Pöörasime otsa ringi ja ronisime üles mäkke tagasi. Õnneks oli sellel mäel kõrge vaatetorn. Ronisime selle tippu ja keerasime oma raamatus olevat matkaraja plaani vastavalt Rogla kirikule, hotellile, päikesele ja ümbritsevatele mägedele. No muidugi – me oleme vale mäe otsas! Vantsisime autoni tagasi ja otsisime õige teeotsa üles. See viiski meid kaunite vaadeteni Julia Alpidele ja lõpuks ka väikeste järvekesteni, kus õitsesid vesiroosid.
Esimene matk väsitas meid päris ära. Sõitsime mägedest alla ja otsisime üles Menina kämpingu, kuhu paariks järgmiseks ööks ankrusse jääda.
Kämpingu poole sõites nuputasime, mis võiks küll olla see 2-3 meetri kõrgune ronitaim, mida tee ääres põldudel mitme meetri kõrguste nöörisüsteemide abil kasvatatakse. Viinamarjad need polnud ja mingeid vilju ei paistnud neil üldse küljes olevat. Hiljem lugesin reisijuhist, et see on humal, mida kasutatakse õlle tootmisel.
Kämpingu receptionis võttis meid vastu noomees, kes jõudis meile ilma palumata 5 minutiga selgeks teha, millised suurepärased, fantastilised ja vapustavad vaatamisväärsused meid siinkandis ümbritsevad, pakkides samal ajal lastele pabertuutusse vahukomme hinnaga 10 senti tükk. Sama sürr nagu receptionist, on kogu see kämping. Elame restorani kõrval, kus mängib pillimees lõõtsaga tirooli lugusid, kaugemalt kostab muusikat, naeru ja kilkeid, lapsed tormavad ringi, paljud kämpinguasukad on oma telgi ette lõkke teinud, äsja käis meie juurest läbi seltskond värvitud nägudega tüüpe, kes justkui kerjasid raha, aga mitte eriti tõsiseltvõetavalt. Ühe sõnaga – paras hipikoloonia. Eks vaatame, kuidas peale Austria „ordnungit“ meile siin meeldib ja kauaks me siia jääme.

29. juuli 2010

Täna oli meil plaanis sõita autoga Logarska Dolinasse, ühte Julius Caesari järgi Julia Alpide nime saanud mäestiku kaunimatest orgudest kõrgete mägede vahel. Juba hommikust süües vaatasime murelikult taevasse. Päike veel paistis, aga ühest taeva servast kiskus vinesse ja õhk läks niiskeks. Teel olles hakkas sadama ja sihtkohta jõudes valas nagu oavarrest. Sooja oli vaid 14 kraadi. Vaprad matkajad nagu me oleme, panime soojad riided selga, võtsime vihmavarju pea kohale ja asusime teele. Esimene teelõik oli kerge, 15 minutiga jõudsime 90 meetri kõrguse Rinka kose jalamile. Edasi rühkisime tugevas vihmasajus tubli tunni mööda mäekülge ülespoole. Mingil hetkel jäi vihm vaiksemaks, päikegi paistis läbi pilvede ja lõpuks sadu lõppes. Jõudsime üles 1400 meetri kõrgusele mägionni, kust ostsime sooja suppi, nautisime vaateid ümbritsevatele 2000 – 2500 meetri kõrgustele kaljustele mägedele ja siis kappasime tuttavat teed pidi alla tagasi. Sellest matkast on meil kahjuks ainult mälupildid, sest ilm oli alguses nii kole, et fotokat polnud mõtet kaasa võttagi.
Jõudnud tagasi auto juurde, hakkas jälle vaikselt tibutama. Võtsime siiski suuna väikesele mägiteele, kust reisijuhi andmetel avanevad siinse piiirkonna kõige ilusamad vaated alla orgu. Ilusad olid nad tõesti, isegi sellise kehva ja uduse ilmaga. Oli väga vaikne, kostis ainult lehmakella kume kõlin.
Mägedest allasõit kujunes keerukamaks kui me arvasime. Seekord ei suutnud ei navi ega map&guide eristada autoteed karjateest. Lõpuks ignoreerisime kõiki tema korraldusi pööramiste asjus. Aga alla me saime ja ega muud polnudki selle paduvihmaga teha, kui minna tagasi kämpingusse, kuigi kell oli alles 6. Vihma kallab nagu ämbrist ja sooja on 15 kraadi. Selline ilm pidi siin Tuuli luureandmetel olema kuni laupäevani, nii et meil on päris keeruline ülesanne sisustada homne vihmane päev.

30. juuli 2010

Vihma valas terve õhtu ja öö ja hommiku. Kui eelmisel õhtul oli meie ümber mõnus melu, grillimine ja mängivad lapsed, siis eile olid kõik kämpingu asukad oma telgis või matkabussis vihmavangis. Üks seltskond meie naabrusest istus ühel hetkel kibekiiresti autosse. Jäime päris vaatama, kuhu nüüd nii kiiresti... Selgus, et seltskond sõitis autoga 100 meetrit eemal asuvasse WC-sse. Vihmasadu oli ju nii tihe, et mõne minutiga olid riided läbimärjad.
Meie sisustasime õhtu telgis raamatute lugemisega, kusjuures gaasilamp andis ka natuke sooja. Üsna varakult läksime ära magama, saatjaks kõrvulukustav vihmakrabin. Hommikul oli madratsi keskkoht ikka veel kuiv, aga kõik, mis telgi seinale lähemal, täiesti märg. Õnneks külm meil ei hakanud. Vihmavarju all tegime hommikusööki ja kui saabus aeg telki kokku panema hakata, jäi sadu järele. Tõeline vedamine!
Kuna täna veel mägedes matkamise ilma ei ole, otsustasime sõita Ljubljanasse.
Tegime seal korrektselt „turisti“ – raamat näpus mööda ettenähtud trajektoori. Alustasime Sloveenia suure poeedi France Prešereni ausambast (vastamata jäänud armastuse laulik, kes püüdis uputada oma muresid veini sisse, need paganad oskasid aga hästi ujuda. Suri 49-aastaselt maksatsirroosi), siis kaldapealne, draakonitega sild, turuhoone, avaturg, vanalinn ja lõpuks kindlus koos vaatetorniga mäe otsas.
Siinset piirkonda on raputanud kaks maavärinat, esimene 1511., teine 1895. aastal. Eimene purustas kogu keskaegse linna, teise ajal siiski osa linnast säilis. Oma vanalinna on nad hästi „tööle pannud“ – välikohvikuid ja -restorane oli tõesti igal sammul. Kuna meie sattusime sellesse linna juulikuu kohta täiesti ebatavalise ilmaga, kus vaesed turistid jopedega ringi käisid, oli välikohvikutel vilets päev ja meil jäi kindlasti väga tähtis feeling tundmata, aga vaatamata sellele on muljed Sloveenia pealinnast väga head.

31. juuli 2010

Eilse kämpingu valisime selle järgi, et edasi minna Bledi järve suunas. Leidsime päris hea kämpingu, mis oli ka üsna soodsa hinnaga, sest selle vahetus läheduses mingit turismiobjekti polnud. See mõjutab kohe hinda.
Enne Bledi jäi meie teele väike linn Škofja Loka, mille vanalinn on tervenisti kuulutatud muuseumiks. Ka see linn purunes peaaegu täielikult 1511. aasta maavärinas. Kohe peale seda hakkasid jõukad käsitöölised praeguseni säilinud maju ehitama.
Ka kindlus mäe otsas pärines 16. sajandist. Hommikul toimus kindluse õues kellegi pulmapidu, külalised õnnitlesid pruutpaari ja akordionimees mängis. Me naersime omaette, et peavad hommikupoolikul pulmad ära, siis saab õhtupoolikul midagi kasulikku ka teha ja ei lähe päev raisku... :D
Edasi viis meie reis Bledi järve äärde. Olime seda fotodel näinud – väike smaragdroheline järv, keskel saareke kirikuga. Tegelikult oli järv veidi suurem kui ma fotode järgi arvasin ja täna oli ta pigem türkiissinine kui smaragdroheline. Aga imekena muidugi – läbipaistev vesi, vesiroosid, luiged, kõrged mäetipud ümberringi.
Tegime 6-kilomeetrise jalutuskäigu ümber järve. Reisijuht hoiatas, et sel rajal on turist turistis kinni, aga nii hull see ei ka olnud. No mis teha, kui maailmas on nii palju inimesi, kes tahavad Bledi ilu imetleda.
Peale jalutuskäiku tegime väikese karastava supluse järves ja sõitsime 11 km edasi mägedesse. Olime oma reisijuhist välja valinud lühikese matka Pokljuška Soteska kanjonisse.
Kes on Eesti suurimas – Hinni kanjonis – käinud, sellel on lihtne ette kujutada, tuleb vaid Hinni kanjon korrutada umbes 100-ga. See, mida me nägime, oli põnev ja võimas! Väga kõrged kaljuseinad, mis ühes kohas teineteisele väga lähedal seisavad, võimalus pugeda läbi kaljulõhe üles kanjoni servale ja siis ringiga tagasi jõudes tulla läbi suurest koopast, millel on kaks akent ja „isegi tagauks“, nagu kirjutas meie reisijuht.
Järgmiseks sihtpunktiks valisime Bohinji järve kaldal asuva kämpingu, mis tänu oma asukohale pidi olema üks Sloveenia kaunimatest. Seal selgus, et autot ei saa telgi kõrvale panna vaid tuleks jätta parklasse. See meile ei sobinud. Sõitsime paarkümmend kilomeetrit tagasi ja nüüd oleme kämpingus jõe kaldal. Väga head inglise keelt kõnelev piiga receptionis ütles, et tema arvates oleme me esimesed eestlased siin kämpingus.

1. august 2010

Öösel oli ikka veel niiske ja jahe, aga kui päike mägede tagant välja tuli, kuivatas ta meie telgi ja muud niisked asjad päris ruttu ära.
Hommikul uurisime oma raamatutest ümberkaudseid matkamisvõimalusi Esialgu plaanitud kose ja päris kõrgel asuva mägijärve asemel otsustasime hoopis tähistada Olivia Mai 3-kuu-sünnipäeva 1922 meetri kõrguse Vogeli mäetipu vallutamisega.
Tegime asja enda jaoks oluliselt kergemaks sellega, et 1537 meetri kõrgusele sõitsime köisraudteega, kuid siiski jätkus seal ülesmäge ronimist rohkem kui 2 tunniks. Ilm oli ilus ja all päris palav. Üles jõudes hakkas aga varsti külm, isegi fliisi ja tuulepluusiga oli päris kõhe. Meil vedas selles suhtes, et saime mäetipust ilusaid vaateid imetleda. Veidi peale seda, kui me jälle allapoole teele asusime, ujus üks hall pilv „kõhtupidi“ mäe otsa. Need, kes meist hiljem sinna jõudsid, vaateid enam nautida ei saanud, aga ehk oli neil huvitav üleni pilves olla (seekord sõna otseses mõttes).
Tagasitee tegi veel mõned tõusud ja laskumised, nii et kui me 5 tundi hiljem jälle köisraudteeni jõudsime, olid jalad päris pehmed. Õnneks oli alla jõudes kohe võtta imeilus selge sinise veega Bohinji järv, mille ääres tegime ujumispeatuse.
Auto juures riideid vahetades oli tore seik – üks mees tuli meie käest uurima, kas me teame, kus siin läheduses on suur autoparkla. Viljar juhatas, et veidi edasi on kämping ja selle kõrval peaks olema ka parkimisplats. Aga siis kuulsime, et ta mitte ei otsi kohta, kuhu autot PANNA, vaid kohta, kuhu ta auto PANI... :D Ehk ta ikka lõpuks leidis oma auto üles, aga me ei osanud teda rohkem kuidagi aidata.
Meie sõit jätkus ümber Triglavi mäe Austria piiri suunas, kohta nimega Kranjska Gora. Ka siin ei õnnestunud meil esialgu valitud kämpingusse saada, sest selle asemel ilutses nüüd suur samanimeline hotell-vabaajakeskus. Pidime kümmekond kilomeetrit tagasi sõitma, et jääda väiksemasse kämpingusse, millest me esialgu mööda sõitsime. Ka see tundub väga mõnus olevat, kuigi duššide, nõude- ja pesupesemise kohtadega on kitsavõitu ja sooja veega siin ka ei priisata.

2. august 2010

Peale hommikusööki sõitsime 14 km edasi Kranjska Gorasse. See on nii Itaalia kui ka Austria piirile lähedal asuv linnake, mis on Sloveenia suurim ja tuntuim suusakeskus. Iga aasta märtsis toimub siin Planicas maailma karika etapp suusahüpetes ja 2003. aastal olevat soomlane Matti Hautamäki teinud siin imeliselt pika õhulennu, 231 meetrit.
Meil oli plaanis järjekordne, seekord 11,3-kilomeetrine matk, mis pidi algama Kranjska Gora i-punkti eest. Kuna me parkisime auto teise kohta, kõndisime alguses tükk aega edasi-tagasi (nagu peata kanad :D), et leida õiget matkaraja algust. Varsti see meil õnnestuski ja tee viis hakatuseks kohe ülesmäge. See oligi selle matka kõige pikem tõus, mille läbimist leevendas teadmine, et üleval ootab meid baar, kust saab osta külma õlut :D
Edasi viis tee üles ja alla, läbi metsa ja üle karjamaade, saatjaks imelised vaated oru teises küljes asuvatele kõrgetele mäetippudele. Ilm oli väga soe ja päike siras taevas.
Umbes poole matka peal saime ühe kose all end veidi värskendada, et siis viimased kilomeetrid mööda jõekallast linna poole tagasi matkata.
Täiendasime toidupoes oma varusid, ostsime kohalikust sporditarvete poest vihmakindlad tuulepluusid ja jätkasime sõitu.
Meie tee viis edasi üle kuulsa Vršici kuru. Rada üle 1611 meetri kõrguse mäekuru kasutasid kohalikud inimesed juba ammu, kui oli vaja Trentast Kranjska Gorasse poodi või arsti juurde minna või siis hoopis Austriasse Villachisse šoppama. 20. sajandi alguses tekkis mõte ehitada sinna korralikum tee. Mõte sai kiiresti teoks, kui algas I Maailmasõda ja itaallased vajasid võimalust mäekuru ületamiseks. Töid teostasid tuhanded vene sõjavangid. Suurimaks ohuks tee rajajatele olid lumelaviinid. Kahe laviini tagajärjel hukkuski ca 400 sõjavangi. Selle mälestuseks on osa teest nimetatud „Vene teeks“ ja hukkunute mälestuseks püstitatud kabel.
Tee ise on päris pöörane: 50 viraaži ühele ja teisele poole, nii järsk tõus, et aeg-ajalt tuleb sisse panna I käik. Ja vaated Julia Alpide kõrgeimatele tippudele, mis kohati tundusid ikka päris müstilised.
Kuru ületamisega seoses veel üks navi-nali: peale umbes 46-ndat viraaži, kui käed on rooli pööramisest väsinud, tegi navi-tädi üle hulga aja häält ja teatas: 800 meetri järel pööra vasakule...:D

3. august 2010

Hommik algas väikese vihmasabinaga, aga see kestis kõigest mõne minuti. Siis läksid hallid pilved laiali ja väikeste valgete pilvede vahelt piilus aeg-ajalt päike.
Tuju tegi veelgi paremaks leivaauto, mis paistab siin hommikuti külade ja talude (ja kämpingute) vahel ringi sõitvat. Lisaks võimalusele värsket leiba osta on sellel autol küljes ruuporid, kust ühest kohast teise sõites kostab rõõmsaid tirooli meloodiaid. Tõeline päeva-hea-alguse-auto!
Kella 10-ks olime oma laagri jälle autosse pakkinud ja sõitsime paar kilomeetrit edasi Trenta keskuse parklasse. Tänane matk oli ca 12 km pikk ja aega pidi selleks kuluma 4-5 tundi. Ilm oli ilus aga igaks juhuks pistsime seljakotti ka oma uued vihmajoped.
Matkarada kulges piki Soca jõe kallast ülesvoolu kuni jõe lätteni välja, mis asub päris kõrgel mägedes. Soca jõge kirjeldatakse reisijuhtides kui smaragdrohelist või türkiissinist, imeliselt läbipaistva ja kristallselge veega, eriti tema ülemjooksul, kus meie matkarada kulges.
Olime juba tunnikese kõndinud, kui hakkas veidi tibutama. Paistis, et tuleb äikest. Panime oma vihmajoped selga ja otsustasime puude all saju lõppu oodata.
Äike tuligi ja vaatamata meie üli-optimistlikele avaldustele stiilis „hakkab vist juba üle minema“ ja „taevas läheb juba heledamaks“ jätkus sadu umbes 2 tundi. Vett tuli ikka kõvasti alla.
Seisime paaris kohas kuuse all, ülemised otsad jopede all enam-vähem kuivad, püksid ja saapad ikka täiesti läbimärjad. Lõpuks otsustasime veidi maad tiheda vihma all tagasi minna, et jõuda Trenta kiriku juurde. Sattusime aga hoopis ühte kaljulõhes asuvasse koopasse, kus juba hulk saatusekaaslasi ees oli.
Koopa ees voolas esialgu selge veega jõgi hoogsalt allpoole. Selle aja jooksul, kui meie seal saju lõppu ootasime, muutus jõgi kordades suuremaks ja omandas kakao värvi.
Kui sadu lõppes, otsustasime matka siiski jätkata, kuigi vahepeal olid meil juba tagasimineku plaanid. Ilm läks tasapisi päris kenaks ja matkaraja lõpp-punkt tundus väga ahvatlev.
Viimased mõnikümmend meetrit jõe lätte juurde tuli läbida mööda kaljuseina ronides ja kätega kalju külge kinnitatud trossist kõvasti kinni hoides. Väga jube see polnudki, aga mõni matkaja jättis selle viimase lõigu siiski tegemata.
Ja seal ta siis oli – sügaval kaljulõhes täiesti müstiliselt sinise veega sügav allikas. Kusagil pimeduses nõrgus see vesi kaljulõhest välja, aga seda kohta ei olnud näha. Mõned meetrid allikast eemal tuli vesi kivide alt välja ja Soca jõgi oligi sündinud.
Tagasitee oli suuremas osas allamäge ja peale märgade jalgade oli kõik suurepärane.
Sõitsime jälle 25 km edasi järgmisse külasse nimega Bovec. See koht paistab olevat raftingu ja kanuusõidu keskus. Kämping on tihedalt täis noorte inimeste väikesi telke ja peaaegu iga telgi juures kuivavad kalipsod ja muu veespordivarustus. Ümberkaudsetest telkidest kostab juttu, naeru ja kitarrimängu. Vihma küll veidi tibutab, aga ilmateate järgi peaks homme jälle ilus olema.

4. august 2010

Hommikuks oligi ilm ilus. Sättisime oma niisked matkasaapad hommikuste toimingute ajaks päikeselaigu sisse kuivama. Boveci Mercatoris täiendasime oma toiduvarusid ja sõitsime 5 km edasi, kus algas matkarada Boka koseni. Selle kohta oli raamatus kirjutatud, et rada pole pikk, aga võtab lõõtsutama. Ja nii oligi – umbes 800 meetrit ronisime järsult ülesmäge. Siin ja seal avanesid järjest paremad vaated kosele, mis pidavat olema üks vingematest Sloveenias oma lopsaka veekardina poolest, mis laialt mööda mäekülge alla langeb.
Paari tunniga oli seegi matk tehtud ja me sõitsime jälle 20 km edasi, linnakesse nimega Kobarid, kus asub meie järjekordne kämping. See nimi on kindlasti tuttav ajaloohuvilistele inimestele. I Maailmasõja ajal tekkis piki Soca (itaalia keeles Isonzo) jõge 90 km pikkune rindejoon Itaalia ja liitlasvägede (Austria-Ungari ja Saksamaa) vahel. 29 kuud püsis rindejoon samas kohas ja siis toimus lahing nimega „Kobaridi ime“ – liitlasväed purustasid Itaalia armee. Ajaloo andmetel hukkus siin umbes 1 miljon sõdurit ja tsiviilisikut, paljud rändasid siit mujale ja ei tulnudki enam tagasi. Nende sündmuste põhjal on Ernest Hemingway, kes siin ka ise sõdis ja haavata sai, kirjutanud romaani „Hüvasti relvad“.
Jõudsime keskpäeval kämpingusse, panime telgi üles ja läksime matkarajale, mis läks lausa meie „ukse“ alt läbi. Kohe kämpingu kõrval viis üle jõe Napoleoni sild.
Kobaridi kesklinnast algas memoriaal, mis oli pühendatud langenud itaalia sõduritele. Mäkke viiv tee oli ääristatud skulptuuridega, mis kujutasid Kristuse Kolgata teed. Üleval mäe otsas oleva kiriku ümber oli ehitatud tohutu kompleks, mille müüridele olid graveeritud kõigi teadaolevate langenute nimed. Nende säilmed on ümbruskonnast siia kokku toodud. Kogu selle kompleksi rajas Itaalia riik.
Edasi viis meie tee teise mäe otsa, kus olid 5. – 7. sajandini seal elanud roomlaste kindluse varemed.
Järgmisena viis tee järjekordse, Kozjaki kose juurde. Olime üsna skeptilised - olime neid koski juba küllalt näinud. Seekord, tuleb tunnistada, üllatusime positiivselt. Kozjaki jõe org muutus järjest võimsamaks ja kitsamaks ja süngemaks ja lõppes fantastilise koopaga, kus kosk langes üleval olevast lõhest alla helerohelisse järve.
Veel 15 minutit jalutamist ja olimegi tagasi oma kämpingus, et teha õhtusööki ja veeta raamatuid lugedes aega magamaminekuni.
5. august 2010

Telgis ärgates ei saanud aru, kas ilm on pilves või on päike veel mäe taga. Välja tulles selgus – pilves. Otsustasime hommikupooliku veeta Kobaridi muuseumis lootuses, et peale lõunat läheb ilm paremaks.
Ega me ju üldjuhul erilised sõja-ajaloohuvilised ei ole, aga muuseum avaldas siiski muljet. Tekkis päris hea arusaam sellest, mida I Maailmasõda tolleaegse lahinguvarustuse ja sõjapidamise viisiga endast kujutas, mida tegelikult tähendab rindejoon üle mäeahelike ja 2244 meetri kõrguse mäetipu, mida võisid üle elada sõdurid, kes pidid 2 talve kõrgel mägedes üle elama, üks neist veel erakordselt lumerohke... Kõiki neid kannatusi ette kujutades tekkis küsimus, kas Itaalial ikka oli mõtet sõtta ronida selle maatüki pärast, mida neile tasuks lubati. Paraku ei ole praktilise talupojamõistuse või naiseliku alalhoiuinstinktiga siin midagi peale hakata. Sõja kuulutas üks kuningas teisele kuningale, kahurilihaks läks lihtrahvas. Kurb.
Peale lõunat läks ilm veel hullemaks. Tuuli ja Maarja tegid küll internetist ilma-luuret ja kirjutasid, et vastu õhtut tuleb „partly sunny“, aga siiakanti see ei jõudnud. Vihma tibutas ikka tundide kaupa. Sõitsime paarkümmend kilomeetrit edasi Tolminisse, ostsime sealsest kaubanduskeskusest (kus peale meie oli veel paar-kolm ostjat – jube tühi!), vihmakindlad kilepüksid ja sõitsime Kobaridi kämpingusse tagasi. Homme saame matkama minna ka siis, kui sajab.
Õhtusöögi tegemiseks leiutasime olemasolevate vahenditega varikatuse: Viljar pani vihmavarjule teibiga traadist konksu külge ja riputas selle laua kohal oleva puu otsa. Hollandlasest naabrimees vaatas seda värki pealt ja tuli ning pakkus meile oma suurt päikesesirmi.
Võtsime pakkumise tänuga vastu ja valmistasime oma õhtusööki korraliku sirmi all. Pikapeale hakkas ka sadu vaibuma.

6.august 2010

Sel suvel Sloveenias paistab kõige tähtsam asi meie jaoks olevat ilm. Niisiis – täna hommikul oli ilm ilus. Peale hommikusööki andsime naabrimehele sirmi tänuga tagasi, pakkisime laagri jälle kokku ja sõitsime uuesti Tolminisse, et eilseks planeeritud matk ikka ära teha. Kuigi päike siras taevas, olime nüüd juba ettevaatlikumad ja toppisime ka oma vihmavarustuse seljakotti.
See matkarada paistis olevat ülimalt populaarne. Tegemist oli ka väga kaunite kohtadega: kõrgete kaljuseinte vahel voolav mägijõgi, rippsild üle selle, kanjoniks muutuv jõekallas, mille kõige kitsamasse kohta on kukkunud, kinni jäänud ja aja jooksul samblaga kattunud kivi, mille nimi on Karupea, koobas, mida olevat külastanud Dante Alighieri ja mis tänu sellele kannab nime „Dante koobas“...
Olime juba suurema osa matkarajast läbinud, kui algas äike ja vihmasadu, nii et eile ostetud kilepüksid läksidki kohe käiku.
Meie tee viis Tolminist edasi Idrijasse, kus on elavhõbedakaevanduse muuseum ja meil planeeritud väike matk Kuradijärve (Divje ozero) juurde. Lootus, et vihm 40-kilomeetrise sõidu ajal üle jääb, ei täitunud. Kohale jõudes küll ei sadanud, kuid mustad pilved tõusid väga ühemõtteliselt mägede tagant.
Kohalikus toidupoes käimise ajal oli vihm ikka täiega kallama hakanud. Sõitsime autoga Kuradijärve juurde ja saime vähemalt selle väga erilise loodusnähtuse ära näha. Kahju küll, et paduvihmas.
Jälle oli meil ees üle 50 kilomeetri sõitu Postojnasse, kuhu plaanime kaheks ööks kämpingusse jääda.
Kämping on väga suur ja sisaldab oma territooriumil Pivka koobast (mille kohta Viljar arvas, et kämpingu õllekale on vaimukas nimi pandud :D), mida plaanime homme hommikul vaatama minna. Esimest korda kogu selle reisi ajal (või üldse kõigi reiside ajal?) tuli telk üles panna vihmas ja 13-kraadise õhusoojusega. Võtsime aga kõik soojad ja vihmakindlad riided kasutusele ja kahtlemata elame ka selle ilma üle. Aga muidugi oleks väga tore, kui homsest alates lõppeks sadu ära. Meil on veel kaks päeva Sloveenias ringi vaadata, enne kui sõidame Horvaatiasse Aadria mere äärde päikest ja vett nautima.

7. august 2010

Täna öösel oli ikka tõesti külm, ilmselt alla 10 kraadi. Hommikuks oli siiski sadu üle ja päikegi paistis.
Tõusime hommikul üsna vara, sest Pivka koopa tuure tehakse kell 9.00 ja 15.00.
Ostsime 7-eurosed piletid ja asusime koos suure hulga inimestega ja laheda giidi juhtimisel treppidest alla koopa avause juurde teele. Suur oli meie imestus, kui selgus, et tegemist on kahega kuuest Postojna koobaste süsteemi kuuluvast koopast. Lisaks Pivka koopale asub siinsamas kämpingu all veel Must koobas (Crna jama), mis on nime saanud sellest, et sadu aastaid tagasi käisid lambakarjused seal koopas elamas ja tuld tegemas. Mõlemad koopad olid suured võimsate käikude ja „saalide“ süsteemid, sisaldades nii stalaktiite kui stalagmiite, isegi mingeid baktereid, mis sätendasid nagu lumekristallid. Giid oli viimase peal ja tund maa all möödus märkamatult.
Peale koobaste külastamist sõitsime mõne kilomeetri edasi Predjama kindlust vaatama. See on maailmas ainulaadne ehitis, mis on nö mäe külge „integreeritud“, kusjuures see mägi sisaldab endas 14 km koopaid, mille kaudu põhimõtteliselt pääseks kaugele Vipava orgu. Kindluse ehitust alustati 12. sajandil, kuid praegu taastatakse seda sellisel kujul, nagu ta oli peale rekonstrueerimist 16. sajandil. Kõik ruumid ei ole küll veel lõplikult restaureeritud, ometigi tekkis kindluses päris hea ettekujutus sellest, kuidas uhke röövel-rüütel Erasmus 15. sajandi teisel poolel seal elas, Austria keisri ja Ungari kuningaga riidu kiskus ja lõpuks äraostetud lähikondse kaasabil hukka sai. Erasmuse südamedaam istutas tema hauale puu, mis pidi seal tänaseni suure ja võimsana kasvama.
Käisime giidi saatel läbi ka 700 meetrit kindluse all olevast koopasüsteemist, kuid kahjuks ei olnud see koopakülastus kuigi hästi organiseeritud. Me lihtsalt kõndisime ühest otsast sisse, teisest välja, taskulambid käes...
Peale Predjama kindlust tegime veel viimase matka Sloveenias – 5-kilomeetrise ringi, mis meilegi ootamatult sisaldas jälle koopaid, õigemini küll sissevarisenud laega koopaid, mille allesjäänud osa laest moodustas Väikese ja Suure Kivisilla. Üle viimase käib tänapäeval maantee, võimsamaid vaateid ja põnevamaid elamusi pakkus esimene.
Ilmast ikka ka: päike on mägede taha kadunud, õhusooja ehk 18 kraadi, aga vihma ei saja!

8. august 2010

Täna külastasime siis lõpuks ka Sloveenia „päris“-koopaid. „Päris“ selles mõttes, et suurimad ja tuntuimad ja muidugi ka enim külastatavad on Postojna ja Škocjani koopad. Kuna me mõlemasse minna ei tahtnud, valisime pika eeltöö tulemusena Škocjani, kus kirjelduse järgi võiks rohkem vaatamist olla. Võrrelda me neid omavahel ei saa, aga koobastega jäime igati rahule. Tegemist on ikka nii suure ja võimsa koobastikuga, et seda ei oska ettegi kujutada enne, kui ise näed. Külastus oli hästi organiseeritud: retk algas kohast, kus olid küll väga kaunid stalaktiidid ja stalagmiidid, aga koobas ise suht madalake. Lõpuks jõudsime välja sellise maa-aluse kanjoni ja 146 meetri kõrguse „saalini“, kus minul oli küll suur tänutunne südames selle eest, et turistide jaoks laiad betoonrajad ja kindlad metalläärised tehtud olid :D.
Kõik need fantastilised kiviskulptuurid, mis koobastes leidusid – raske on uskuda, et need on sadade tuhandete aastate jooksul lihtsalt ise tekkinud. Ka seekord oli meil väga tore giid, kes lisaks huvitavale jutule oskas grupiga nii meeldivalt suhelda, et kohas, kus ta väitis, et on väga hea akustika ja oleks tore, kui keegi meile laulaks, leiduski grupi hulgas üks neiu, kes laulis suurepäraselt ühe salmi väga kaunist laulust. Aplaus oli tohutu. Sellest said indu grupis olevas lasteaiaealised lapsed, kes vaatasid: ohhoo! – esineda saab. Kohe leidus üks umbes 5-aastane tüdruk, kes oma laulukesega esines ja siis üks veel väiksem laps, kelle hääleke oli küll vaikne, aga temagi sai esineda ja aplausi osaliseks.
Peale koobaste külastamist sõitsime jälle mõnikümmend kilomeetrit edasi Aadria mere rannikule Sloveenia suurimasse sadamalinna Koperisse. Istusime seal ühte taverni maha ja sõime kohalikke toitusid: üks seepiast, teine mingist teisest kalast tehtud guljašš polentaga. Õlu muidugi ka.
Linna peaväljakul asuvad mõned väga itaalia-pärased hooned, mis on säilinud sellest ajast, kui Istria kuulus Veneetsia alla.
Seejärel jõudsime mere äärde. Kohe sadama kõrval asus ka supelrand ja parasjagu toimus rannas läbi Sloveenia jooksu finiš. Joosti kolmel järjestikusel päeval, iga päev ca 80 kilomeetrit. Me küll ühtki jooksjat finišeerumas ei näinud, aga mõnda sellist, kes oli juba lõpetanud, siiski nägime.
Meil oli plaanis külastada ka Izolat ja Pirani ja ööbida veel üks öö Sloveenias, kuid Aadria mere ja suplevate inimeste nägemine sundis meid plaane muutma. Nii otsustasimegi ilma pikema kahtlemiseta, et sõidame juba täna Horvaatiasse Koversada kämpingusse. Mõeldud, tehtud! Jõudsime kell 7 kohale, panime telgi üles ja käisime esimest korda sel suvel meres ujumas. Meie naabriteks on palju itaallasi. Käisin pesemismaja juures saunalina pesemas, kui seina taga arenes väike „kontsert“: üks duši all olevatest meestest hakkas laulu ümisema, siis sõnadega laulma, seejärel ühinesid teised mehed ja lõpuks sain oma pesupesemist toimetada mitmehäälse itaalia laulukoori saatel. Lahe!

9. august 2010

Täna oli selle reisi esimene päev, mil plaanis oli ainult päevitamine ja ujumine. Ärkasime kell 8 nagu tavaliselt ja läksime kohe merre ujuma. Meri on meie telgist napilt 100 meetri kaugusel ja telgi juurest isegi paistab veidi.
Peale hommikusööki läksime paariks tunniks randa, päeva kõige kuumema aja olime oma platsil suure puu all varjus ja õhtupoolikul olime jälle paar tundi rannas. Vesi oli mõnusalt soe, puhtusest ja soolasusest rääkimata. Vette minek on natuke problemaatiline, sest nagu siin Horvaatias ikka, koosneb merekallas suurtest mustadest sakilistest kividest. Vette saabki minna ainult neist kohtadest, kus on selleks tehtud spetsiaalsed trepid või betoonist kaldteed käsipuuga. Hea, et meil olid kaasa võetud ujumissussid. Nende kummitald aitab veidi libeduse vastu.
Peale õhtusööki otsustasime jalutada Vrsari linna, mis on siit paari kilomeetri kaugusel. Olime seal küll juba 3 aastat tagasi korra käinud, aga mõtlesime, et ilus õhtu, võiks ju ennast natuke liigutada. Meie suureks üllatuseks oli eelmisest korrast meelde jäänud inimtühi ja unine Vrsar, õigemini selle jahisadama ümbrus muutunud õhtuks rahvarohkeks, söögikohti ja söögilõhnu täis kaldapromenaadiks. Vaatasime, kuidas päike punasena looja läks, kuidas üks suur jaht randus, kuidas Makedoonia laulu- ja tantsuansambel esines, kuidas inimesed õhtust sõid ja jäätist limpsisid ja suveniire ostsid ja ringi jalutasid. Siis jalutasime oma kämpingusse tagasi.

10. august 2010

Ka tänane hommik algas kell 8 meres ujumisega. Peale hommikusööki algas „raske rannatöö“ umbes sama skeemi järgi nagu eilegi – keskpäeva päike on liiga terav, et sel ajal rannas peesitada. Ja ega meil ei olegi erilist motivatsiooni lapiti päikese all praadida, pigem liigume ringi ja käime 6-7 korda päeva jooksul ujumas.
Täna õhtul läksime kämpingu sellesse serva, kust on näha päikeseloojangut. Kahjuks olid muidu selges taevas mõned pilved ja otse loomulikult seal, kus päike merre pidi sulpsatama. Seega saime jälgida fantastilist värvidemängu ümber nende pilvede, mille taha päike kadus ja mingil hetkel pidime iseseisvalt otsustama, et nüüd loeme päikeseloojangu lõppenuks.

11. august 2010

Täna hommikul tegime teoks ühe ammu mõttes mõlkunud plaani – ostsime snorgeldamise maski. Tänane päev mööduski selle tähe all, et maski kasutama õppida, sest ikka kippus veidi vett sisse immitsema. Läbi toru hingamine oli lihtsam kui me arvasime. Käisime mõlemad 4 korda erinevates kohtades snorgeldamas. Ega Aadria meri mingi snorgeldamise paradiis muidugi pole, aga üllatav oli siiski näha nii palju erinevaid kalu ja kalaparvesid, kes seal ujujatele vaatamata oma elu elavad. Mingid kollased kannukeste moodi taimed on ehk korallid, aga seda peab kontrollima.
Umbes sama teemat jätkas ka meie lõunane sõit Porecisse eesmärgiga külastada sealset akvaariumi.
Suur see just ei olnud ja tavaliselt kõige rohkem pilku köitvaid värvilisi soojade merede kalasid ka mitte, aga tore vaheldus siiski kuumal keskpäeval jahedas akvaariumis jalutada. Ühtlasi saime ka oma toiduvarusid täiendada hea valikuga toidupoes.

12. august 2010

Hommikul kell 8 ujuma, siis hommikusöök, siis randa - see on see supelsaksa elu. Mask paes vees loksuda oli täna mõnus, sest vesi tundus veel soojem kui varasematel päevadel. Minu eredaim elamus siinsetes vetes snorgeldamisest on see, kui ma ühes kohas sattusin nii sügavale, et põhi enam ei paistnud, ainult kalad all helesinises tühjuses. Tekkis mingi kummaline „õõnes“ tunne. Viljar oli ühel oma snorgeldamise retkel näinud suurt parve üsna suuri kalu.
Täna me ise õhtusööki ei valmistanud, vaid külastasime kohalikku kalarestorani, mis asub suurepärases kohas vaatega merele ja päikeseloojangule. Tellisime risotto seepia ja mereandidega Viljarile ja rannakarbid minule, sinna kõrvale kohalik Malvaasia valge vein. Risotto riis oli seepia tindiga mustaks värvitud ja väga maistev. Rannakarpide kaste oli ohtra küüslauguga maitsestatud ja samuti väga maitsev. Vein oli veel eriti maitsev!
Olime juba valmis maksma, kui järsku kustusid restorani terrassi ümbritsevad tuled. Kibekiiresti toodi laudadele küünlad ja teenindamine jätkus. Alles siis, kui kaardiga maksta tahtsime, selgus, et on tegemist suuremat sorti elektrikatkestusega terves kämpingus ja kaardimakseid teha ei saa. Varsti otsustasime, et on siiski mõistlikum telgi juurest eurosid tooma minna kui elektri tagasitulekut oodata. Eurod Viljari rahakotis jõudsid kohale umbes samal ajal elektriga, nii saime oma arved restoranis klaariks. Teel telgi juurde tegime peatuse mererannas, kus täna toimus jazz-kontsert saksofoni ja kitarriga. Mõned ilusad lood jõudsime ära kuulata, siis hakkas suu õige tihti ja laialt lahti käima... Saabus uneaeg.

13. august 2010

Viimane hommik Horvaatias üllatas meid väga karmi äikesega. Tundus, et välk ja pauk läksid otse üle meie telgi. Katsu sa magada, kui välgusähvatus paistab isegi läbi laugude ära ja kärgatus paneb maapinna värisema :D.
Õnneks oli kella 9-ks vihm praktiliselt üle, nii et saime ikka ujumas ära käia. Panime kiiresti telgi kokku, sest merelt paistsid uued tumesinised pilved. Peale seda hommikusöök, veel viimane ujumine mõnusalt soojas meres (arvatavasti oli vesi paar kraadi soojem kui õhk) ja pool 12 asusime koduteele.
Mõnikümmend kilomeetrit Sloveenia piirini osutus õudusunenäoks. Mõtlesime, et sõidame tagasi mööda Istria kiirteed. Meie keskmiseks kiiruseks tuli 21 km/h, „kiirteest“ oli vaevalt pool valmis, nii et kummaski suunas oli üks sõidurida, mis oli kodu poole või puhkama suunduvaid eurooplasi täis. Ja horvaatidel ei olnud piinlik selle jama eest 14 kunat kiirteemaksu võtta!
Keerasime esimesel võimalusel kiirteelt maha ja jõudsime väiksemaid teid pidi päris käbedalt piiripunkti. Vahepeal jälle üks navi-nali: et hoida naviseadet kiirteest eemale, kuhu ta iga hinna eest kippus, märkis Viljar väiksema tee ääres ühe vahepunkti, mille navi tähistab ekraanil kollase lipukesega. Sellele punktile lähenedes viskas Viljar nalja, et varsti peab tee ääres kollane lipp olema. Ja usu või ära usu – oligi :D! Mitte küll lipp, aga mingi reklaamplakat. Igatahes kollane :D
Piiripunktis ohkasime kergendusega – nüüd on ees head kiired teed! Aga vara rõõmustasime. Oli see nüüd sellepärast, et augustis pool Euroopat puhkab või et täna on 13. ja reede või need kaks kokku, aga Koperini koperdasime lõputus ummikus ja 4 tunniga ei olnud meil veel 100 kilomeetritki sõidetud.
Ljubljanast edasi läks asi veidi paremaks ja Austrias polnud probleemiks enam ummikud vaid vihm, udu ja pimedus. Hartbergis Grazi lähedal, kus me kämpingusse jäime, saime telgi väikese tibutamise saatel üles panna. Õhtusööki nautisime vihmavarju all „taevaliku ilutulestiku“ saatel. Mõni suurem välk ja müristamine pani vähemalt mind küll võpatama.

14. august 2010

Öösel lõppes sadu ära, hommik oli mõnusalt soe ja sombune. Tõusime kell 7 ja juba enne 9 asusime teele. Väga kena oli järjest ilusamaks mineva ilmaga hommikul läbi Austria sõita. On ikka ilus maa!
Slovakkias oli meil väike häppenig: tahtsime kiirteelt bensiinijaama sõita, aga saime viitadest valesti aru ja keerasime maha mõnikümmend meetrit varem ühte külla viivale teele. Selles kohas kiirteele pealesõitu ei olnud. Meie navigatsiooniprogrammid pakkusid välja mingi pisikese metsatee, mis peaks ka sinna bensiinijaama viima. Meie ees solberdasid metsa vahel läbi lompide kaks Poola autot, ilmselt sama apsu teinud. Siis selgus, et arvatavasti oli samas kohas eksinuid ja sellisel moel lahendust otsivaid autosid juba liiga paljuks läinud ja bensiinijaama „tagauks“ suleti betoonplokkidega.
Pidime tegema ligi 10-kilomeetrise ringi, et 2 kilomeetrit tagapool asuvast pealesõidust uuesti kiirteele sõita ja siis juba õiges kohas slovakkide kallist bensiini osta :D.
Õhtuks läks ilm lausa „häbematult“ ilusaks. Varssavisse jõudes oli 31 kraadi sooja ja ilus punane päike sättis ennast loojuma. Nii me siis jõudsimegi oma mõnusa sooja õhtu ära oodata, mida me tavaliselt Lõuna-Euroopasse otsima läheme :D.
Kämping oli jälle puupüsti rahvast täis. Meie kõrval oli üks prantslaste perekond, kellega natuke juttu ajasime. Le Manist pärist mees soovitas külastada Sarlat La Caneda piirkonda Prantsusmaal (Dordogne, Perigueux lähedal), kus pidi olema fantastiliselt ilus. Jätame meelde.

15. august 2010

Viimasel hommikul Varssavis ei olnud aega molutada – ees oli 900 kilomeetrit koduteed. Juba kell pool 9 olime teel, aga arvestada tuli ka sellega, et Poola-Läti piiril peame kella 1 tunni võrra edasi keerama.
Selline pikk sõit on täiesti talutav siis, kui võtad seda rahuliku kulgemisena, mitte kärsitult oodates kuhugi kohale jõudmist. Muidugi on see tüütu, aga tegime mõned peatused jalgade sirutamiseks, käisime ikka Leedus 19. kilomeetril söömas, kuulasime kaasa võetud CD-sid ja juba olemegi Valga lähistel.
Ilmast ikka ka: äsja hakkas sadama :D Nimelt oli Poolas 30 kraadi sooja ja päike, Leedus 35 kraadi sooja ja päike, Lätis 28 kraadi sooja ja ikka veel päike. Ja nüüd, kus kodumaa juba peaaegu paistab, sajab vihma ja sooja on kõigest 22 kraadi.
Aga tühja sest vihmast! Me oleme 3 nädalat Eestist ära olnud, palju näinud, palju ringi liikunud, saanud vihma ja päikest... Kokkuvõttes – meil oli väga mõnus puhkus!