kolmapäev, august 12, 2009

Itaalia 2009

4. juuli 2009

Millest on aru saada, et inimestel algas puhkus? Aga loomulikult sellest, et nad tõusevad hommikul varem kui tavaliselt. Kallist puhkuseaega ei või ju maha magada!
Kella seitsmest hommikul üles, kiire kohv ja hommikusöök, ja siis asju autosse laadima. Õnneks oli suurem osa kaasavõetavast kraamist eelmiselt õhtul valmis pandud (lõpetasime kell 1 öösel), ikkagi võttis mitu tundi, enne kui sai vanaemale kalli-kalli teha, autosse istuda ja poodi veel viimaseid ostusid tegema minna. Kell 10.20 pöörasime autonina Valga poole. PUHKUS ALGAS!
Veerand tundi hiljem tuli meelde, et kohvikann jäi maha! Tagasi küll ei lähe!!! Tuleb siis Valgas veelkord poodi minna ja üks odavamat sorti presskann osta. No-orma-a-alne... :)
Ees on ligi 1000 km Eestit-Lätit-Leedut-Poolat. Õhtuks tahame jõuda Varssavisse, et juba ei-tea-mitmendat korda ööbida kämpingus WOK.
Pikal teel nägime igasugust ilma. Kusagil Lätis sadas, siis oli jälle +24 ja päike. Poola alguses keeras ilm väga koledaks, +16 ja paduvihm. Peale Aleksandrovit lõppes sadu nagu noaga lõigatult ja temperatuur hakkas jälle ülespoole ronima, jälle kuni +24-ni. 50 km enne Varssavit kerkisid silmapiirile uued mustad äikesepilved. Vihma valas nagu oavarrest, oli sünge ja pime. Õnneks lõppes ka see sadu paarkümmend minutit enne meie kämpingu väravani jõudmist. Ja siin me nüüd istume, kõhud nuudlirooga täis, söödame sääski ja naudime esimest reisi-õhtut. Kämping on hõredalt asustatud, nagu ikka. Hommikul peab täpsemalt järele vaatama, kas meie kõrval on kaks reisibussi Eestist või Soomest. Ja nagu ikka, on siin paar komplekti sakslasi ja hollandlasi.

Tasapisi hakkab tekkima see kauaoodatud ränduri-tunne, mida me pole juba kaks aastat tunda saanud. Ees ootab kolm nädalat elu ilma kindla katuseta pea kohal. Selle aja jooksul tekib mõnus süsteem kõigi kaasasolevate asjade autosse paigutamiseks, õhtune rutiin asjade lahtipakkimisel ja hommikune asjade kokkupanekul. Homme õhtul on juba tunduvalt vähem vaja küsida: „Aga kus on...(see, teine ja kolmas asi)?“
PS Poola sääsed on verejanulised ja nii lollid, et eesti OFF-ist ei paista midagi jagavat...:)
PPS Normaalse hinnaga presskannu me täna teele jäänud poodidest ei leidnudki. Tuleb siis hommikul kastrulis kohvi teha ja homme uuesti teeäärseid kaubanduskeskusi kammida. Kuna kodus on juba kaks vägagi arvestatavat presskannu olemas, ei tahaks sellele sundostule just väga palju raha kulutada.

5. juuli 2009

Vaatasime järele: meie kõrval oli üks Soome ja üks Eesti reisibuss. Ainult et viimase asukad rääkisid hoopis vene keelt ja ei olnud üldse kontaktialtid.
Öösel läks kummimadrats tasapisi tühjaks, tuli teda vastu hommikut pumbata. Peab vist uue ostma.
Peale hommikusööki üritasime asju süsteemselt autosse pakkida. Tasapisi hakkas meenuma see loogika, mille me varasematel reisidel oleme välja töötanud.
Nüüd oleme teel Saksamaa poole. Ees on veel ligi 500 km Poolat. Ilm on ilus ja väga soe, +25 kaadi.
Enne Saksa piiri külastasime selle reisi esimest Auchani kaubanduskeskust, millest suurema osa võtab enda alla hüper-hüper-supermarket - hiigelsuur pood, mille sortiment on hoomamatult suur. Saime sealt lõpuks endale alla 100-kroonise presskohvikannu, ca 200-kroonise kummimadratsi ja veidi puuvilju. Tore kaubanduskeskus selles mõttes, et kui midagi on vaja, siis sealt üsna kindlasti seda ka saab. Ainult kaupade ülesleidmisega on probleeme ja kõndida on vaja palju...
Peale lõputuna näivat Poolas logistamist (no okei – mõned jupid suhteliselt kiiret teed seal ju ikka on) oli väga mõnus kihutada Saksa kiirteedel. Peale piiriületust sõitsime üle kahe tunni nii, et kiirus ei langenud kordagi alla 110 km/h. Tänu sellele jõudsime õhtul kell 9-ks napilt üle Baierimaa piiri ja ööbime täna Hofi linna lähedal, pisikese järve Auensee kaldal asuvas kämpingus. Imestame jälle sakslaste ja austerlaste kombe üle pisikesest järelhaagis-suvilast endale aastakümneteks paikne suvituskoht teha. Siin on palju nn püsikundesid, kes on oma putka ümber aastate jooksul korraliku pöetud heki koos juurdekuuluvate lillepottide ja skulptuuridega asutanud.

Erinevalt mõnest varasemast taolisest kämpingust ei vaadata siin meiesugust ühe-öö-kämpijat imestusest ümmarguste silmadega, sest peale meie (õigemini – enne meid) on selle koha üles leidnud soome, rootsi, taani ja ehk veel mõne maa turistid.

6. juuli 2009

Reis jätkub vihmasajus. Õnneks hommikul kämpingus ei sadanud, saime ikka kuivad asjad kokku pakkida ja rahulikult hommikust süüa.
Täna on vaja sõita ligi 700 km, et õhtuks jõuda Tiina ja Peetri juurde Isprasse.
Jalutasime hommikul enne ärasõitu veel kämpingus ringi ja imetlesime sakslaste mini-suvilaid. Paljudel oli lisaks järelhaagisest „elumajale“ ca 30-ruutmeetrisel krundil veel plekist aiamajakene ja katusega terrass. Ja muidugi lilled nii pottides kui ka peenras. Ei saaks öelda, et sakslaste kitšimaiguline iluasjade-armastus meile just väga südamelähedane on, aga seda peab nende kiituseks küll ütlema, et Saksamaal on kõik väga puhas, korras ja turvaline.
Peale Saksamaad sõitsime paarkümmend kilomeetrit Austrias „jänest“ – kasutasime nende kiiteed, aga vinjetti ei ostnud, ja siis jõudsime Šveitsi. Varsti ilmusid silmapiirile sinetavad Alpid. Seekord kasutasime Alpide ületamiseks kiirteed ühe väikese erandiga. San Bernardino tunneli asemel ületasime San Bernardino kuru mägiteed pidi. 2066 m kõrgusel olid fantastilised vaated, väike mägijärv kolme saarekesega, lumehanged varjulistes kohtades, ristorante ja matkaradade viidad. Umbes seal vist algabki itaaliakeelne ja –meelne Šveits.

Isprasse jõudsime üsna hilja, kella 9 paiku. Tiina ja Peeter olid juba muretsema hakanud, sest Tiina saadetud sõnumit lugesime alles nende ukse taga.
All tänaval uksekella helistades ilmusid maja fassaadile kolm pead: Tiina, Peeter ja nende all elav naabrimutt, kes tekitab probleemi mitte ainult pisut kõvema häälega vestlemisest, vaid ka sibula või küüslaugu lõhnast, mis teda segab, kui Tiina toitu valmistab. Eile rõdul õhtust süües ja veini juues rääkisime omavahel väga vaikse häälega. Naabrinaine oli rahul, ei kolkinud harjavarrega vastu lage ega kutsunud karabinjeere kohale. Huvitaval kombel kõrvulukustavate mopeedide vastu ta ei võitle... Need on vist liiga ebavõrdsed vastased :)
Vastu ööd käisime veel Maggiore järves ujumas. Oli väga soe ja mõnus.

7. juuli 2007

Öösel oli äike, meeletu vihm ja rajutuul. Hommikuks oli kõik möödas nagu halb uni.
Leppisime Tiina ja Peetriga kokku, et veedame nädalavahetuse koos. Kohtumine on reede õhtul kell 8 Marina di Massas, via Carlo Cattaneo ja via Cesare Batisti vahel asuvas bensiinijaamas.
Meie reis jätkus täna Genova külastamisega. Olime sellest linnast 5-6 aastat tagasi mööda sõitnud. Nüüd otsustasime ära vaadata Itaalia tähtsaima sadamalinna, kus on sündinud Ameerika avastaja Christopher Columbus. Genova asukoht on muljetavaldav. Ühes küljes
meri, teistest külgedest mäed - nagu looduslik amfiteater. Mäed on üsna järsud ja linn on „mitmekorruseline“ nagu Monaco. Parkisime auto tänavaäärsesse parklasse ja sõitsime liftiga jupp maad allapoole teisele tänavale. Selgus, et olime sattunud väga õigesse kohta üsna vanalinna lähedal. Seal valisime aga kõhutunde järgi täpselt kesklinnale vastupidise suuna. Selle tulemusena vantsisime eksinuna mitu kilomeetrit, enne kui jälle „kaardi peale tagasi saime“ (meil oli Michelini reisijuhi kaart kaasas). Jõudsime lõpuks vanalinna ja vaatasime kaunist San Lorenzo katedraali, mille ehitamist alustati 12. sajandil. Genovale on iseloomulikud heledamate
ja tumedamate põikitriipudega hooned, mille ehitamisel on kasutatud ümbruskonnast pärit erinevat värvi marmorit.

Peale väikest kosutavat õlut tegime tiiru veel vanalinna meetrilaiustel tänavatel ja vaatasime Ferrara platsi suurt ja uhket purskkaevu.

Edasi viis meie tee Portofino poolsaarele. See on väidetavalt Itaalia Riviera kõige kaunimate vaadetega piirkond. Juba mitmekümnekilomeetrine teekond sinna mööda rannikuteed pakkus ohkamapanevaid vaateid (eriti minule juhi kõrvalistmel :)): piiniad, küpressid, õitsvad rododendronid, veel õitsvamad bugenvillead, agaavid, jumal-teab-mis-taimed veel, mäeküljed täis kollastes ja oranžides toonides villasid. Ja kõige selle kõrval refrääniks sini-sinine Vahemeri. Paratamatult mõtled, mis inimesed need küll on, kelle köögi- või elutoa aknast avaneb IGA PÄEV vaade Vahemerele.
Portofino = luksus. Seal tekkis tunne nagu kunagi St Tropez’s – rikastel (ja rikkuse ihalejatel) peab ju ka kusagil oma kogunemiskoht olema :). Sadamas seisid luksusjahid. Mõnel neist portjee kail seismas, mõnel seltskond ahtris veini joomas...

Linnakese restoranid olid sel kellaajal küll pooltühjad, kuid tõenäoliselt koguneb sinna õhtuks rohkelt rahvast luksust nautima.
Meie külastasime Portofino suurimat vaatamisväärsust, poolsaare tipus asuvat majakat, ahmisime vaadet Vahemerele ja kiirustasime siis edasi Cinque Terre poole.
Minul juhtus Portofinos suur äpardus – unustasin oma prillid parkimismaja WC-sse ja tund hiljem neid seal enam polnud. Tõeline traagika! Õnneks sattus üsna varsti teele üks apteek, kust ostsin endale uued ready-made-lugemisprillid. Aga omadest on jube kahju ikkagi.
Siit kaks moraali:
1) ära kunagi pane rahakotti, prille, fotoaparaati vms käest ära mingile suvalisele horisontaalsele pinnale.
2) asju, millest sa tõeliselt sõltud, tuleks pikale reisile kaasa võtta 2 komplekti (antud juhul vanad prillid tagavaraks).
Ütleme siiski, et lõpuks lahenes kõik üsna kenasti. Loodame, et meie
kaitseingel jätkab reisi koos meiega!

8. juuli 2009

Täna ja homme matkame Cinque Terres. See on omapärane piirkond Itaalias, kus viis väikest linnakest on kõrgel ja kaljusel kaldaribal mõnekilomeetriste vahedega endale lahesoppides koha leidnud. Nende ajalugu ulatub tagasi 11.-12. sajandisse. Tol ajal olid need asundused kättesaadavad ainult meritsi. Peamiseks tegevusvaldkonnaks nende elanikel oli kalapüük ja meresõit, kuid järskudele mäenõlvadele rajatud terrassidel kasvatati ka viinamarju ja muid aiasaadusi.

Tänapäeval asub selles piirkonnas rahvuspark. Autoga on sinna võimalik sõita, aga seda taunitakse. Kõige levinum moodus on sõita rongiga ükskõik millisesse linna ja edasi matkata jalgsi. Matkarajad on vastavatel kaartidel kirjas ja ka looduses hästi tähistatud.
Meie sõitsime rongiga Riomaggioresse ja sealt edasi suundusime jalgsi Porto Veneresse, mis asub poolsaare otsas ja tegelikult ei kuulu Cinque Terre „komplekti“, on aga üks olulisemaid vaatamisväärsusi oma kindluse ja väikeste saarekestega.
Matkarada oli kokku umbes 13-14 km pikk, sisaldades päris karme tõuse ja laskumisi. Ilm oli ilus, linnud laulsid ja tsikaadid siristasid. Ühe koha peal oskasime me siiski muidu nii hästi tähistatud matkarajalt hälbida ja eksisime päris totaalselt ära.
Kahtlus tekkis tegelikult siis, kui ühes kohas märkasime üle raja kootud ämblikuvõrku. Pole ju võimalik, et neil radadel nii vähe käiakse, üks noorpaar just läks meie ees? Otsustasime siiski edasi minna. Laskusime väga järsust mäeküljest alla, püüdsime veel tükk aega rada leida ja lõpuks olime sunnitud tunnistama, et oleme eksinud. Mägedes tundub see päris ohtlik olevat. Millegipärast oli ka päike sel hetkel pilvedesse peitunud, linnud olid vait jäänud ja ritsikad samuti vait – nagu õudusfilmis. Olime enne mäe otsas olles allpool mere ääres maju näinud ja otsustasime nende poole liikuda. Varsti sattusime ühe väikese autotee peale, midamööda hakkasime uuesti ülespoole minema. Kui alt majade juurest tuleb tee, siis peab see ju kuhugi välja viima. Viiski. Sama küla juurde tagasi, kust me rohkem kui tund tagasi olime lahkunud. Seal leidsime ka matkaraja jälle üles ja rohkem enam ära ei eksinud.
Väga mõnus oli peale 7-tunnilist pingutust ja higistamist istuda Vahemere kaldal asuvasse kohvikusse ja lubada endale üks külm õlu.

Porte Venerest sõitsime bussiga La Speziasse ja sealt rongiga tagasi Levantosse, kus me kämpingus oleme.

9. juuli 2009

Tänane päev algas samamoodi nagu eilne – rongiga Levantost Riomaggioresse. Millegipärast oli täna rohkem rahvast liikvel. Rong oli päris täis ja hilines kümmekond minutit. Riomaggiores tuli kõik see mass maha. Päris naljaks oli sellises summas hakata matkaradasid läbima. Erinevalt eilsest olidki tänased rajad väga rahvarohked, eriti esimene lõik Riomaggiorest Manarolasse. Selle raja nimeks on Via dell’ Amore – Armastuse Tee. Ilmselt tänu oma romantilistele vaadetele, lühidusele ja kättesaadavusele... Ka järgmine lõik Manarolast Cornigliasse oli rohkem jalutuskäik kui matk, rada korralikult kividega sillutatud.
Corniglia erineb teistest Cinque Terre linnakestest selle poolest, et ta asub ca 100 m kõrgusel mäeharjal. Selle elanike põhitegevuseks oli põllumajandus, mitte meresõit.

Cornigliast Vernazzasse viivat rada võiks juba korralikuks matkaks nimetada, kui see nii ülerahvastatud poleks olnud. Tegemist oli mõnekilomeetrise retkega, mis esialgu tõusis 90 meetri pealt ca 220 meetri peale ja siis langes uuesti alla merepinnani. Aega võttis see umbes 1,5 tundi ja kuuma päikese käes oli päris kurnav. Väsinuna Vernazzasse jõudnud, otsustasime viimase umbes sama raske lõigu läbimata jätta ja sõitsime rongiga Vernazzast Monterossosse. See on neist viiest linnast kõige rohkem tavalise vahemereäärse suvituslinna moodi. Erinevalt teistest, kus ujumas käidi kaljude pealt väikeses meresopikeses, on Monterossos pikk korralik rand ja mustmiljon suvitajat.
Sõitsime rongiga tagasi Levantosse ja vaatasime siinse ranna üle. Täitsa korralik rand, osa tasuline, osa avalik. Käisime lõpuks esimest korda selle reisi ajal Vahemeres ujumas – no on ikka soolane küll! Laine oli päris suur, vettesaamisega oli tükk tegemist. Aga kui see lõpuks õnnestus, oli väga mõnus sooja asuursinist vett nautida.

10. juuli 2007

Oleme olnud kolm ööd ühes ja samas kämpingus Levantos. Täna on aeg laager kokku pakkida ja edasi liikuda. Õhtul saame Tiina ja Peetriga Massas kokku.
Eelmisel õhtul pesime masinatäie pesu. Hommikul selgus, et õhk on nii niiske, et pesu polegi ööga ära kuivanud. Pidime ootama poole 12-ni, et saaks enam-vähem kuivad asjad autosse pakkida.
Jätsime auto kämpingu parklasse ja suvitasime mõned tunnid Levanto rannas. Täna oli laine veel suurem ja minu virutas esimene suurem laine kohe pikali vette, kuigi esialgselt lootsin merest kuivade juustega tagasi saada.

Rannast tulles tahtsime kohalikust toidupoest külma jooki osta, kuid selgus, et siinkandis peetakse pikalt siestat. Isegi toidupood on kell 13-16.30 kinni.
Õhtuni oli veel aega. Leidsime, et meie teele jääb linn nimega Sarzana, kus on hästisäilinud vana kindlus. Tegemist oli täiesti klassikalise kindlusega, milletaolisi Hagar Hirmus alailma ründamas käib. Praegu näis kindlus täesti hüljatud, kuid paistis, et aeg-ajalt korraldatakse seal kontserte.

Õhtul poole 9 paiku saime Tiina ja Peetriga Marina di Massas kokku ja läksime Forno linnakese lähedale mägede vahele öömajale. Seekord magasime autos, et olla hommikul varakult valmis matkarajale minema.

11.07.2009

Hommikul tegime kohvi ja kartuliputru, sõime kõhud kõvasti täis ja suundusime mägedesse matkama.

Kohe meie ööbimiskoha lähedal oli üks marmorikaevandus, kus suured ja võimsad masinad valge mäe seest suuri tükke välja saevad.
Raske on ette kujutada, kuidas seda tööd tehti siis, kui selliseid masinaid veel ei olnud. Igatahes on ka Michelangelo kuulsaimad skulptuurid siitkandist pärit marmorist tehtud.
Tundide kaupa kuuma päikese käes marmoriklibu mööda ülesmäge rüganud, jõudsime kohani, kus Tiina ja Peeter on juba käinud ja kus Tiina mäeküljel päris ohtliku salto tegi. Õnneks oli tema kaitseingel lähedal ja pidurdas allapoole veeremist ühe künkaga. Aga selge on see, et mägedes peab olema väga ettevaatlik ja see pole koht ülearuseks uljuseks.
Meie üritasime veel veidi edasi minna üht ülespoole suunduvat rada pidi, kuid varsti pöördusime tagasi. Rada oli nii järsk, et pidime käpuli ronides rohututtidest kinni hoidma. Tundus, et eespool läheb veel hullemaks.

Peale väikest piknikku suundusime teises suunas viivale rajale, mis viis ülespoole ühe hooneni. Milleks iganes see mõeldud oli, viimasel ajal oli seal igatahes lambaid hoitud. Praegu oli hoone tühi ja sobis meile suurepäraselt ajutiseks peavarjuks – veidi aega tagasi oli hakanud peenikest vihma sadama. Õhk läks ka päris jahedaks. Otsustasime pöörduda tagasi. Allaminek oli tegelikult
sama raske kui ülesminek, väga suur koormus põlvedele. Veerev kiviklibu tegi asja veelgi raskemaks. Olime kella 5 paiku autode juurde jõudes päris „kutud“. Sõitsime alla mere äärde ja kosutasime end merevees. Siis pöördusime uuesti tagasi Fornosse, parkisime autod enne Fornot asuva kiriku parklasse ja läksime mõnusat söögikohta otsima. Esimesena sattus meie teel üks väike kohalik pizzeria, kaks vakstuga kaetud lauda sees. Tundus, et tegemist on kohalike seas väga populaarse kohaga, sest tellimusi tuli uksest ja aknast. Tänu Tiina ja Peetri itaalia keele oskusele võeti meid seal väga kenasti vastu. Tellisime oma pizzad ja küsisime, mis veini neil pakkuda on. Peremees ütles väga veendunult, et vein pizza juurde ei sobi, veini tal pole, aga on kohalikku Birra Moretti õlut. Loomulikult võtsime head nõu kuulda.
Samal ajal, kui meie oma pizzasid ootasime, saabus ja lahkus mitu kohalike seltskonda, kes seal kohapeal õhtustasid või hunnikute viisi pizzasid kaasa ostsid. Tõeline väikese küla ehe söögikoht.
Peale õhtusööki jalutasime veel mäeküljele ehitatud linnakeses ringi ja siis suundusime tagasi autode juurde ööbima.

See ööbimiskoht muidugi nii rahulik polnud kui mägedes marmorikaevanduse kõrval. Öösel traavis sealt mitu noorteseltskonda läbi, aga meid ei tülitanud keegi.

12. juuli 2009

Täna jätkasime Apuani Alpide looduspargi avastamist koos Tiina ja Peetriga. Esimese peatuse peale hommikukohvi kiriku parklas tegime Isola Santa mägijärve vaatamiseks. Järgmisena sattus meie teele Pellegrino botaanikaaed, kus Tiina ja Peeter olid tegelikult juba käinud. Botaanikaaia territooriumil asus mäetipp, mille me „vallutasime“ ja kust avanes suurepärane vaade ümbritsevatele Apuani mäestiku kõrgeimatele tippudele.

Edasi külastasime Castelnuovo di Garfagnana vanalinna. Oli siesta aeg, kõik oli suletud ja ainult turistid lonkisid ringi.
Järgmisena jäi teele linnake nimega Barga, kus reisijuhi andmetel pidi olema kõige elegantsem vanalinn. Jutt jumala õige – väga ilus mäekülge pidi üles roniv linnake, üks suurepärase nikerdatud kantsliga kirik poolel teel mäkke ja mäe otsas veel teine imposantne katedraal. Linnakese ajalugu ulatub aga rohkem kui 1000 aasta taha, selle rajasid roomlased.
Viimane peatus meie ühisel reisilõigul oli Borgo a Mozzanos, kus asub vaatamist vääriv Kuradisild. Jõe nime me ei suutnud küll tuvastada, aga 14. sajandil ehitatud kummalise „küüruga“ sild oli tõesti väga omapärane.

Siis jätsime Tiina ja Peetriga „hüvasti ja kohtumiseni Eestis“ ning meie tee viis meid edasi Pisa poole.
Meie kämping asub 800m kaugusel kuulsast viltusest tornist. Kämping on suur, basseiniga, korralik ja paljurahvuseline.
Jõudsime enne õhtut teha jalgsi ühe ringi Imede Väljakule, kus Pisa vaatamisväärsused kõik koos on: Toomkirik, babtisteerium, viltune kellatorn, Camposanto ja Sinopie muuseum. Esimene mulje kellatorni vaadates – on ikka viltu küll!

Homme hommikul enne ärasõitu läheme veekord Imede Väljakule, et Toomkirikut ja babtisteeriumi ka seestpoolt vaadata.

13. juuli 2009

Esimene mulje autoparklas Pisa kesklinnas oli, et oleme sattunud Aafrikasse. Musta mandri pojad olid avanud suure vabaõhu-kaubamaja, kus kõrvuti „Rolexite“ ja „Vuittoni kottidega“ müüdi ka bongo-bongo-trumme ja muid Aafrika suveniire. Müüjad olid väga aktiivsed...
Hommikul oli Imede Väljakul tunduvalt rohkem rahvast kui eelmisel õhtul. Ostsime 6-eurose pileti Toomkiriku ja babtisteeriumi külastamiseks.
Kogu Imede Väljaku kompleks on Pisa mereimpeeriumi 11. – 13. sajandi õitsenguaja pärandus. Võimas ja rikas riik tahtis luua midagi sellist, millel maailmas pole võrdset. Kaunist heledast marmorist Toomkirik on seest kaunistatud väga paljude suurte maalidega, marmormosaiikpõranda ja kuldornamentidega laega. Kirikus on ka 14. sajandist pärinev võrratu marmorkantsel.


Babtisteerium on suur ja väga kõrge ümmargune kupliga hoone. Meie jaoks üllatav oli hoone akustika demonstreerimine: ruumi keskel seisev mees huikas erineva kõrgusega toone erinevates suundades ja kaja vastas hilinemisega nii, et tekkis omamoodi kaanon.
Edasi lõunapoole sõites viis meie tee Luccasse, Puccini sünnilinna. Tänapäeval toimuvad selles linnas suviti muusikafestivalid.
Vanalinna ümbritseb keskajast pärinev linnamüür. Linnas asub palju ajaloolisi hooneid, mille hulgast meie külastasime põhjalikumalt ainult San Martino toomkirikut. Lisaks huvitavale interjöörile asub selles kirikus puust krutsifiks „Volto Santo“ (Püha Pale), millel pidavat olema imettegevad võimed. Eraldi ruumis ja eraldi piletiga oli võimalik vaadata Ilaria sarkofaagi
marmormorskulptuuri 15. sajandist. Skulptuur loodi Lucca kunagise valitseja naise hauakujuks, kui naine 26-aastasena teise lapse sünnitamisel suri. Skulptuur oli väga kaunis ja peaaegu et vääris seda raha, mis tema vaatamise eest küsiti.
Kuna ilm oli väga kuum, temperatuur üle 30 kraadi, siis ei jõudnud täna väga usinalt mööda vaatamisväärsusi kapata.
Luccast viis meie tee San Gimignanosse – keskaegsesse „Manhattanisse“. Täiesti unikaalne Toskaana mägilinnake oma tömbiotsalisite tornidega, mida linna hiilgeajal 12. -13. sajandil olevat olnud 70 ringis. Praegu on alles 14 torni, mis on püstitatud kunagiste linna rikkurite poolt oma jõukuse sümbolina.

Kuigi tegemist on absoluutse turistilõksuga, kus on ainult poed, restoranid ja muuseumid, väärib see linn külastamist. Eriti veel siis, kui sattuda kindluse torni täpselt päikeseloojangu ajal...

14. juuli 2009

Täna jõudsime lõpuks Sienasse. See linn oli meie reisiplaanis 3 aastat tagasi, kui meie tookordne Itaaliaskäik lõppes Roomas purukslöödud autoakendega.
Olime reisijuhist lugenud, et Siena konkureeris keskajal Firenzega jõukuse ja mõjuvõimu poolest. 1348. aastal linna tabanud katk hävitas suure osa linna elanikkonnast ja areng pidurdus kauaks. Tänapäeva turist võib selle kurva sündmuse üle siiski rõõmustada, sest Siena keskaegne välimus on säilinud tänase päevani. Majade ehitamisel on seal marmori asemel kasutatud rohkesti punast
tellist. Linna oranžikas-pruunikad majad on andnud nime pruunile värvile siennale.
Esimesena sattus meie teele San Domenico kirik, mille suurimaks vaatamisväärsuseks oli linna kaitsepühaku Santa Caterina mumifitseeritud pea ja pöial. Kui esimest neist, mille autentsuse kohta olid lausa „sertifikaadid“ välja pandud, sai vaadata 6-7 meetri kauguselt, siis 629 aastat tagasi kasutuses olnud pöialt nägime otse klaasi tagant.
Käisime ka püha naise sünnimajas, mille juurde kuulus väike barokk-kirik ja sammaskäik. Raske oli küll aru saada, mis selles hoones on pärit aastast 1347, kui väike Caterina sündis. 8-aastaselt nägi ta esimest nägemust Kristusest ja otsustas seejärel nunnaks hakata.
Edasi viis meie tee Siena toomkiriku juurde. Lugesime tarkadest raamatutest, et kuigi arhitektid rüütasid katedraali rooma stiilis triipudesse, on ta vormi poolest üks gooti stiili paremaid näiteid Itaalias.

Meie „lihtsa turisti“ silmade läbi nähtuna oli hoone üllatavalt suur, fassaad vahukooretordi stiilis kaunistatud sammaste ja maalingutega. Kirikus on väga huvitavad mosaiikpõrandad. Osa mosaiike on küll turistide käiguteedel kinni kaetud, et kaitsta neid kulumise eest. Nägime vapustavate freskodega kaunistatud raamatukoguruumi hiigelsuurte käsitsi kirjutatud raamatute väljapanekuga ja samasugust marmorkantslit nagu Pisaski. Kirikus oli meeldivalt jahe võrreldes +35 kraadiga väljas.

Enne linna peaväljakule Il Campole minekut turgutasime end külma õllega.
Il Campo on tituleeritud Euroopa üheks kaunimaks väljakuks. Mingit erilist kaunidust seal ehk polnudki, aga oma suuruse ja kuju poolest on ta muidugi täiesti erinev kõigist varemnähtuist. Ja muidugi mahub sinna kümneid ristorantesid ja tuhandeid turiste.

Päris tore oli peale tapvas kuumuses ringijalutamist istuda konditsioneeriga autosse ja suunduda Bagni di Petriolo poole. See koht on eriline kahe asja poolest: esiteks voolab seal maa seest kuuma mineraalvett välja, teiseks ei ole sinna veel mingit supelasutust rajatud ja inimesed käivad soojaveevanne võtmas täiesti tasuta. Veetsime seal erineva temperatuuriga mineraalveevanne nautides mõnusa tunni.

Nüüd oleme jõudnud kenasse kämpingusse Toskaana oliivisalude ja viinamarjaistanduste vahel. Ja lõpuks ometi on soe õhtu.

15.07.2009

Eilne kämping oli nii ilusas kohas, et täna hommikul ei kiirustanudki sealt minema. Uurisime reisijuhte ja tegime natuke plaane allesjäänud päevadeks.
Täna rändasime läbi Chianti veinipiirkonna. On ikka jumalatest õnnistatud paik küll: lisaks soodsale kliimale väikesed laugenõlvalised mäed, mis nagu loodud viinamarjade ja oliivipuude kasvatamiseks. Kõrgematelt kohtadelt avanesid kirjeldamatud vaated...

Esimene Chianti veiniteele jääv linn kandis nime Castellina in Chianti. See on neist kõige keskaegsema välimusega linn, mille südames asub Via della Volte – tunneli moodi tänav, mille väikestest akendest näeb ümbritsevat vaadet. Kunagi oli sellel tänaval religioosne tähendus, hiljem ka sõjaline otstarve.
Külastasime paari veinipoodi ja vaatasime, mis maksavad piirkonna autentsed Chianti Classicod, mida tähistab musta kukega kleebis. Maksid 10 – 15 eurot.
Selles linnas saime ka oma kokkukuivanud toidutagavarasid täiendada. Leidsime ühe Coop-i supermarketi ja jõudsime õnneks enne sisseostud ära teha, kui see siesta ajaks kinni pandi.
Järgmisena külastasime Panzano in Chiantit. Ilmselt siesta tõttu oli see linn ABSOLUUTSELT inimtühi, ainud mõned turistid lonkisid 32-kraadises kuumuses ringi. Üllataval kombel oli avatud üks vinoteek, mille peremees osutus suurepäraseks müügi-inimeseks. Lisaks ühele Belgia paarile tõmmati ka meid osavalt veine maitsma, peremees rääkis head inglise keelt, viskas nalja ja pakkus lahkelt järjest uusi veine maitsta.

Kui belglased lahkusid sealt kümnekonna pudeliga, siis meie piirdusime vaid kahega, mis meile aga tõesti väga maitsesid. Kuulsime veinikaupmehelt siesta kohta pärides, et kolmapäev on Itaalias eriline päev. Peale siestat sel päeval enam tööd ei tehta, vähemalt Panzano-suguses väikeses kohas mitte. Ma arvan, et me ei kohanud selles linnas peale usina veinikaupmehe mitte ühtegi kohalikku inimest!
Viimase Chianti-linnana jäi meie teele Greve in Chianti, mis on piirkonna mitteametlik pealinn. Kuumus oli tappev, seega oli väga tark tegu külastada veinimuuseumi, kus lisaks vägagi huvitavale ja harivale väljapanekule oli lausa jahe! Tagasi tänaval autos, avastasime, et GPS ei tööta. Kartsime, et ta on liigse kuumuse tõttu otsad andnud. Tegime nii talle kui läpakale restardi – ei midagi! Olime juba täiesti mures. Õnneks avastas Viljar, et läpaka blue-toothi lüliti on vales asendis! Ju oli näpp kogemata pihta läinud... Happy end sel lool :)
Täna õhtul oleme kämpingus Vinci linna lähedal. Sellessamas Vincis, kus 1452. aastal sündis ühel vallasemal poeg, kes sai nimeks Leonardo.

16. juuli 2009

Juba hommik oli väga soe. Kui poole 11 paiku kämpingust ära sõitsime, oli 32 kraadi sooja.
Leonardo da Vinci muuseum Vinci linnas oli päris huvitava ekspositsiooniga. Leonardo jooniste põhjal oli valmistatud paljude masinate maketid. Lausa uskumatu, et 15. sajandil sündis inimene, kes oli andekas insener ja leiutaja nii ehitusel kasutatavate masinate, ketrus- ja kudumismasinate, sõjamasinate kui ka sõidukite valdkonnas. Alles 1960-ndatel aastatel leiti juhuslikult Leonardo leiutatud jalgratta joonis. Selle muuseumi külastamine oli väga hariv ja sobivaks sissejuhatuseks enne Firenzet.
Jõudsime Firenzesse umbes kell 2. Termomeeter näitas 39 kraadi. Seadsime end kõigepealt linnas asuvas kämpingus sisse. Meie naaberplatsil elavad noormehed valasid vastastikku külma vett pähe ja istusid oliivipuu all, jalad külma vee vannis.
Esialgu tundus, et peame panema telgi ilma vähimagi varjuta platsile, kuid siiski leidsime ühe, kus vähemalt keskpäeval oli väike oliivipuu vari. Saime puu all istudes veidi Firenze-plaane teha.
Kõigi reisikirjade põhjal oli teada, et Uffizi muusemi külastamiseks tuleb mitu tundi piletisabas seista. Otsustasime muuseumi jätta homme hommikuks ja täna tutvuda Ponte Vecchioga ja Piazza del Signoriaga.
Meie kämpingust on Uffizini ca 15 minutit jalgsi minna. Kämping asub Michelangelo künkal, mis on tegelikult ka üks Firenze vaatamisväärsustest, sest siit avaneb väga ilus vaade vanalinnale.
Meil läks kesklinna jõudmiseks veidi kauem aega, sest esimesel võimalusel tegime ühe õllepeatuse. Küll ikka mõnikord võib külm õlu hea olla!
Ponte Vecchiol, vanal sillal, kus on juba aastasadu kullaseppade müügiputkad, nautisime kuulsat Firenze jäätist.

Seejärel jõudsime Piazza del Signoriale, mille kõrval asub Uffizi galerii. Mõtlesime, et on mõistlik ära vaadata, kus piletimüük asub, et kui homme varakult tuleme... Ja imede ime: galeriis polnud ÜLDSE järjekorda. Minuti jooksul otsustasime, et läheme sisse. Sulgemiseni oli ca 1,5 tundi. Pisut vähevõitu, et korralikult kõike vaadata, aga samas – kui homme peab mitu tundi sabas seisma...
Muidugi oleks tahtnud neid maale natuke rahulikumas tempos vaadata. Kuna aeg oli piiratud, siis vaatasime, raamat näpus, eelkõige neid teoseid, mis on maailmakuulsad: Botticelli, Leonardo da Vinci, Michelangelo, Tizian, Caravaggio... Viimaste maalide vaatamine toimus muuseumi sulgemist kuulutava signaali saatel jooksujalu.
Jälle tagasi Piazza del Signorial, lubasime endale veel ühe külma õlle. Seejärel jalutasime Toomkiriku poole, et teda õhtuvalguses vaadata. Kiriku juures avastasime, et babtisteerium on avatud kuni 22.30-ni. Mis muud, kui rahakott välja ja babtisteeriumisse sisse.

Tükk aega peamiselt laes asuvaid kunstiteoseid imetlenud, tegime ringi ümber hiigelsuure ja imekauni Toomkiriku ja otsustasime kämpingu poole liikuda.
Jõudes Uffizi galerii juures Arno jõeni, avastasime, et jõe kaldal toimub mingi üritus. Tegemist paistis olevat poksivõistlusega Itaalia ja Horvaatia poksijate vahel. Sissejuhatavad sõnavõtud, mõlema maa hümnid ja võistlus algas. Nägime esimest korda elus päris poksimatši.

Vaatasime esimest 3-minutilist raundi ja sellest piisas. Minul hakkas Horvaatia poisist juba kahju, sest itaallane muudkui klobis teda, vaeseke pidi kogu aeg pead kaitsma... Aga ega keegi ju ei sundinud teda sinna minema, ju ta ikka ise tahtis :)
Teekond kämpingusse tagasi viis meid läbi vabaõhu-restoraniks muutunud linna. Tänavate kohal hõljusid isuäratavad lõhnad, inimesed olid end kenasti riietanud, et minna välja õhtust sööma. Meie jäime oma tavapäraste liistude juurde ja istume nüüd siin rahvarohkes kämpingus, kõhud kartuliputru ja viinerit ja tomateid ja virsikuid täis, naudime (veidi liiga sooja) Chianti Classicot. Kell on 12 öösel ja ikka on 26 kraadi sooja.

17. juuli 2009

Tuleb välja, et telgiplatsiga meil eile ikka jubedalt vedas. Saime rahulikult kella kaheksani magada, enne kui päike telgi peale paistma hakkas. Paistab, et täna tuleb jälle väga kuum ilm, juba hommikul oli +30 kraadi.
Täna oli meil plaanis Firenze ülejäänud vaatamisväärsused ära vaadata ja siis linnast ära sõita. Oleks temperatuur normaalne olnud, oleks ehk plaaninud veel üheks ööks kohale jääda, aga selline kuumus pigistab elumahlad ikka väga välja.
Läksime hommikul kõigepealt Santa Groce kiriku juurde. Punasest tellisest hoone fassaad on kaunistatud valge, pruuni ja rohelise marmoriga nagu Toomkirikki. Väljastpoolt üsna tagasihoidliku kiriku sees asuvad Michelangelo ja Galileo Galilei hauakambrid ja mitmed huvitavad kunstiteosed. Kiriku ees oli väga palju turiste, uksed ei olnud veel avatud ja nagu ikka, sooja tublisti üle 30 kraadi. Ühe sõnaga – sisse ei lähe. Suundusime Toomkiriku poole. Tee viis mööda kuulsast I Fratellini söögikohast, mis paistab olevat sama populaarne turistide hulgas nagu Sirius Tartu hamburgerisõprade seas. Trendikas paistis olevat võtta üks panini ja pokaal veini. Meie eelistasime külma õlut.

Ka Toomakiriku juures vonkles üks saba kiriku, teine kupli sissepääsu poole. Meie otsustasime külastada ainult kuplit. Lunastanud 8-eurose pileti, ronisime kitsaid treppe pidi ligi 500 astet ülespoole. Vahepeal oli meil võimalus heita pilk mitukümmend meetrit allpool asuvasse kirikusse, nii et kuplit külastades saad teatud mõtted „2 in 1“-paketi. Kupli terrassilt oli väga võimas ja ühtlasi ka ülevaatlik vaade kogu Firenzele.

Tagasi allapoole tulles õnnestus meil osa saada orelipalast, mida kirikus mängiti. Päris võimas – Brunelleschi geniaalne kuppel, mis seestpoolt kaunistatud (koomiksit meenutava) freskoga, orelimuusika, vaade alla kirikusse, kus kõndivad inimesed näivad nagu sipelgad... Huvitav, kui pisikeste sipelgatena nad veel vanajumalale näivad?
Jälle tagasi tänaval, jäi meil aega rõiva- ja kunstiturult läbikõndimiseks (Firenzes on väga arenenud nahkrõivaste ja kottide valdkond), siis võtsime veel ühed (maailma parimad?) Firenze jäätised ning kiirustasime auto juurde.
Firenzest 10 km kaugusel mäe tipus asub linnake nimega Fiesole. Auväärsete etruski varemetega linnake olevat olnudki ajendiks, miks roomlased oma linna sinna kõrvale alla orgu olevat rajama hakanud. Meil õnnestus seal pisikeses linnas täiesti ära eksida.
Parkisime auto ja püüdsime leida kesklinna, kuid sattusime peale pikka ülesmäge kõmpimist kusagile suurte villade vahele. Ühe tädi käest üritasime teed küsida, kuid ainus, millest me aru saime, oli see, et linnake on bella bellissima. Siiski liikusime tema viibatud suunas ja varsti olimegi linna peaväljakul. I-punktist saime linna plaani, sealsamas lähedal oli WC ja peale seda üks õllebaar – kõik esmatasandi vajadused said rahuldatud ja elu muutus hoobilt bella bellissimaks. Vaade ülalt alla Firenzele oli muidugi ka äge.
Meie teekond jätkus üle Appenniinide. Mägiteid oli nii pikalt, et – ausalt - lõpuks sai siiber. Õnneks lõppes ka tee ja me jõudsime tänasesse kämpingusse, mis on vastand eilsele, väike vaikne perekeskne kämping mägedes. Ja ilmgi on vastand eilsele, jahedapoolne ja tuuline. Mõnus peale seda jubedat palavust!

18. juuni 2009

Öösel tabas Itaaliat järjekordne äike ja rajutuul. Vihmakrabina peale ärgates tormas Viljar päästma kraami, mille me ööseks välja olime jätnud – söögikast, saunalinad, jalanõud... Hommikul avastasime, et toolidel on paariliitrised veelombid. Vihm oli küll üle ja aeg-ajalt paistis pilvede vahelt päikest, aga tuul oli väga vihane. Korra viis meie poolenisti kokkupandud telgi minema, hea et sain mitu meetrit eemal nurgast kinni. Temperatuur oli üle 20 kraadi madalam kui eile – 16-17 kraadi.
Sõitsime mõned kilomeetrid üles mäkke, kus asub La Verna klooster. Selle rajas Püha Franciscus Assisist, kelle kohta me midagi olime varem isegi kuulnud, näiteks seda, et ta vestles lindudega. Jälle tuleb tunnistada, et kuigi me pole usklikud, võiks üldine haritus selles valdkonnas olla parem. Ilmselt on kloostrit külastavatel tõsiusklikel ja palveränduritel veel mingi oluline dimensioon juures, kuid peab tunnistama, et ka meie jaoks ületas nähtu kõik ootused. Klooster asub geoloogiliselt aktiivses piirkonnas, kus maapind praegugi muudab oma kuju (sellest ka legend, et Jeesus Kristuse sünnihetkel tekkis seal maapinda lõhe) ja selle tulemusena on tekkinud põnevaid koopaid ja müstilisi lõhesid. Lisaks sellele veel vaade üle Appenniinide, rohkesti väiksemaid ja suuremaid kirikukesi (chapel) ja Püha Franciscuse eluga seotud kohti. Ja palju-palju külastajaid, nende hulgas ka ratastoolis haigeid... Tõesti väga huvitav ja hariv koht, mida külastada.

Seejärel sõitsime ligi 80 km mööda mägiteid, kus tuli KOGU AEG rooli keerata nii et käed sõlmes. Sihtpunktiks oli San Marino, väikeriik, kus me varem polnud käinud. Juba ette oli teada, et ega seal midagi väga vaadata ei ole. Pigem oli sportlik hasart, et kuidas sa sõidad ühest riigist mõne kilomeetri kauguselt mööda ja sisse ei keera. Lisaks suurepärasele vaatele San Marino
kõrgematelt tippudelt avanes sama „suurepärane“ vaade ka turistide hordidele, kes seal poodide ja söögikohtade vahel sebisid. Meie suureks üllatuseks oli seal ikka väga palju vene keelt kuulda ja taiplikud väikekaupmehed meelitasid vene rahvusest kliente lisaks venekeelsetele siltidele ka teatega vaateaknal „Siin saab tasuda rubladega“.

Ega seal üle paari tunni küll midagi teha polnud. Nüüd oleme suures kärarikkas kämpingus Ravenna külje all mere kaldal. Käisime meres ujumas, sõime õhtusööki ja naudime viimast õhtut Itaalias. Homme õhtuks jõuame Horvaatiasse.

19. juuli 2009

Hommikut alustasime jälle meres ujumisega. Mõtlesime, et rand on enne 9 hommikul inimtühi, aga meie üllatuseks oli seal juba palju jalutajaid ja päevitajaid. Kaks inimest paistis olevat eilsest õhtust jäänud randa liiva peale magama.
Peale hommikusööki sõitsime Ravennasse. Olime reisijuhist lugenud, et Ravenna on väga auväärse ajalooga linn. Ta oli koguni Lääne-Rooma keisririigi pealinn peale Rooma langust 5. sajandil. Olnud suur sadamalinn erinevate kultuuride ristteel, on Ravennas erinevalt teistest Itaalia suurlinnadest tugevad bütsantsi kultuuri mõjud. Eriti ilmekalt avaldub see kirikute kaunites ja hästisäilinud mosaiikides. Väidetavalt on need selle kunsti tippteosed ja ühed ilusaimad kogu Euroopas.
Esimesena külastasime 5. sajandist pärit Galla Placidia, linna valitsejanna, mausoleumi. See on väike ristikujulise põhiplaaniga kabel, kus olid („niinimetatud“- ilmselt siis tegelikult mitte?) Galla Placidia ja tema abikaasa sarkofaagid. Seintel ja laes fantastilised mosaiigid. Kollakast materjalist aknad olid reisijuhi andmetel alabastrist.

Mausoleumi kõrval asub suur punastest tellistest San Vitale kirik 6. sajandist, mis on täiesti erinev teistest Itaalias varem nähtud kirikutest. Kaheksatahulise sammastega hoone seinu katavad piibliteemalised mosaiigid, mis pidavat olema kõige kaunimad bütsantsi mosaiigid väljaspool Istanbuli. Veel ühtesid mosaiike vaatasime Neonia babtisteeriumis. Ka see pärineb 5. sajandist.

Veidi jalutamist Ravenna tänavatel, mõned piazzad restoranide ja müügilettidega, viimane Itaalia jäätis, ja asusimegi teele Horvaatia poole. Õnneks leidsime ühe pühapäeval avatud kaubanduskeskuse, kus täiendada oma toidu- ja veinivarusid. Väiksemates kohtades on pühapäev puhkepäev ka kaubandustöötajate jaoks.
Vastu õhtut jõudsime ühte Istria poolsaare hiigelkämpingutest, kus juba vaba telgiplatsi otsimine võtab tubli tunni. Saime suhteliselt hea koha, meri küll ei paista, aga on umbes 100 m kaugusel. Vesi on sinine, kristallselge ja soe.

20. juuli 2009

Nüüd on meil siis puhkus :). Täna tõusime hommikul üles, käisime meres ujumas, tegime kohvi ja pannkooke ja siis läksime randa.

Lõuna paiku tulime telgi juurde tagasi, siin on rohkem puude varju. Paari tunni pärast läksime jälle mere äärde, käisime mitu korda ujumas ja tulime telgi juurde õhtusööki tegema. Pärast seda panime „linnariided“ selga ja läksime kämpingu vahele patseerima. Siin on ju mitu kilomeetrit asfalt- ja kruusateid, mida mööda on hea ringi käia ja vaadata, mis teised teevad. „Korralikud“ suvitajad Saksamaalt ja Sloveeniast ja Itaalist on muidugi kinnitanud oma kämperi juurde või külge sati-antenni ja vaatavad õhtuti televiisorit. Hommikuti käivad nad jalgrattaga receptioni juures värsket saia ja värskeid ajalehti ostmas. Meie pole juba kolmandat nädalat ühtki majandus- ega seltskonnauudist kuulnud. Ega vist polegi midagi erilist toimunud, muidu oleks keegi ikka sõnumi saatnud.

21. juuli 2009

Teine puhkusepäev Aadria mere kaldal oli väga sarnane esimesele. Õhtul käisime väljas söömas – kämpingu pizzerias. Ikkagi viimane õhtu enne tagasisõitu. Päris maitsev pizza oli, ainult natuke suur. Nüüd on kõhud väga täis. Naudime sooja õhtut, vaatame, kuidas nahkhiired ümberringi tiirutavad ja joome kohalikku punast veini.

22. juuli 2009

Täna hommikupoolikul võtsime Aadria merelt ja lõunamaa päikeselt veel viimast. Isegi päikesekaitsekreemi ei pannud enam peale ja iga paarikümne minuti järel käisime ujumas. Kell pool 12 oli siiski aeg hakata asju kokku pakkima. Veidi peale keskpäeva oli kõik valmis. Istusime autosse, Viljar keeras süütevõtit ja... soss! Auto aku oli vahepeal täitsa tühjaks saanud. Mida teha? Lükata ei jõua, auto nina on ülesmäge. Tuleb minna naabritelt abi paluma. Ja üllatus-üllatus – esimesel naabril, kelle juurde Viljar abi küsima läks, oli auto pagasnikus tagavara-aku ja vajalikud juhtmed! Tõeline klaver põõsas! 5 minutit ja asi korras. Paistab, et meie kaitseingel on jõudnud meiega ilusasti sammu pidada.
Täna oli vaja sõita ligi 500 km, et jõuda Wiener-Neustadti lähedale kämpingusse. Mööda Sloveenia kiirteed uhades keskendusin vahepeal sellele, kuidas eesseisvat 2000 kilomeetrit kolme päeva peale ära jagada ja kus teha kämpingupeatused. Uuesti GPS-i sisse lülitanud, selgus, et oleme õigelt teelt juba ammu hälbinud! Õnneks oli võimalik sõita ka teist teed pidi üle mägede, mis ei lisanud kilomeetreid, aga lisas umbes tunni sõiduaega.

Sellises kämpingus, nagu siin Austrias, pole me ammu olnud. Üks invaliidist papi peab siin oma kämpinguplatsi, kus pole ühtki telki peale meie oma. Mõned haagis-suvilad heki ja lilledega siin on, aga tundub, et turiste siia kuigi tihti ei eksi. Aga õhtu on väga soe, tsikaadide asemel siristavad kodused heinaritsikad, kodused sääsed ründavad paljaid sääri ja platsil on äsja muru niidetud. Kui kiirtee nii lähedal ei oleks, ütleks, et väga mõnus olemine. Ja tegelikult on isegi koos kiirteega ikkagi mõnus!

23. juuli 2009

Tuleb tunnistada, et kiirtee ikkagi segas magamist. Aga tänu sellele saimegi hommikul suhteliselt varakult minema.
Meie tee viis läbi Tšehhi. Ostsime seekord kiirtee vinjeti, sest eelmisest korrast oli meeles, et seal on kiirteid oluliselt rohkem kui kaardi järgi võiks arvata.
Puutusime kolmes kohas kokku Tšehhi teenindajatega ja saime päris kummalise kogemuse osaliseks. Mitte ükski neist isegi ei proovinud meile inglise keeles vastata. Kui kaks neist vähemalt naeratasid, siis vinjeti-tädi oli lausa ebasõbralik. Ja siit ka filosoofiline järeldus, et sellised kontaktid kujundavad turisti üldmuljet riigist. Vaatamata päris korralikele teedele ei jäänud Tšehhist kuigi head mälestust. Tundub kuidagi väga venepärane.
Nüüd oleme jälle ringiga tagasi Varssavi kämpingus WOK. Kuumalaine on siia jõudnud. Päeval oli kuni 37 kraadi sooja, nüüd õhtul ikka veel 30 ja väga niiske.
Sääsed ründavad meid endiselt, nagu 20 päeva tagasi.

Kolm nädalat on väga kiiresti mööda läinud. Kui aga hakata mõtlema, mida me selle aja jooksul näinud ja kogenud oleme, siis võib pigem imestada, et see kõik 3 nädala sisse on ära mahtunud.
Meie ammuoodatud Itaalia-reis on sama hästi kui lõppenud. Veel üks päev koduteed ja siis laetud patareidega jälle igapäevasesse oravarattasse. Loodame, et ohtrast lõunamaa päikesest jätkub kauaks.

24. juuli 2009

Eile õhtul sai reisikirjale punkt pandud, aga täna tuleb siiski veel üks kogemus lisada. Saime eileõhtuse leitsakuga just telki magama ronida, kui kuulsime veidrat mürinat, nagu oleks rong tulnud. Tegelikult oli see äikese-eelne rajutuul. Kämpinguelanikud tormasid kohe välja oma vallasvara vihma eest päästma. Tõstsime oma toolid telgi varju, käterätid autosse ja kinnitasime telki täiendavate vaiadega. No oli see vast torm ja äike! Üks välk ja raksatus olid nii valjud, et tundus, nagu oleks välk meie telgi kõrval otsapidi maasse löödud! Hüppasin ehmunult istuli ja ei saanud pärast tükk aega magama jääda. Vihma pladin telgile oli kõrvulukustav. Tuul murdis puude oksi, õnneks ei kukkunud ükski neist telgi peale.
Sellise ilutulestiku korraldas loodus meie reisi lõpetamise puhul!



Kommentaare ei ole: