Kreeka-Sitsiilia 2006

Laupäev, 17. juuni 2006

Start Tartust 9.45.

Esimene häppening toimus Valga piiripunktis: otsisime kumbki oma passid välja ja jäime teineteisele äraootava näoga otsa vaatama, et kumb meist siis kolmanda tähtsa dokumendi st autopassi lagedale kraamib. Aga mida polnud, seda polnud. Ja isegi võimalikke tegutsemisvariante polnud peale ühe: pass tuleb Tartust ära tuua. Ühe laienduse me sellele ainukesele variandile siiski tegime: palusime Maarjal meile Viljari autoga vastu sõita, et natukenegi aega kokku hoida. Kaotasime selle hooletuse tõttu ca 1,5 tundi aga ”leidsime” vastutasuks täiendavad 130 km, mida meil lisaks ees ootavale 1000-le oli vaja nagu sadulat sea selga.

Lätis oli natuke sokerdamist seoses sellega, et enne Bauskat näitas üks silt teeremonti ja ümbersõitu Jelgava kaudu. Sõitsime siis Jelgavasse, aga seal rohkem ümbersõidu viitasid polnud. Lõpuks sõitsime ikkagi samale Bauskasse viiva teele välja ja vanajumal ise teab, kas seda Jelgavasse sõitu siis oli vaja või mitte. See ümbersõidu info oli kahtlaselt pisike... Äkki oli rohkem soovitusliku iseloomuga...

19 km peale Läti-Leedu piiri on üks söögikoht, kus kõik eestlased söömas käivad. Maja kasvab iga aastaga suuremaks ja nüüd on sinna ka miniloomaaed rajatud. Nägime jaanalindusid ja kaugelt ühte karu.

Veidi peale 8-t jõudsime Poola piirile ja pool 1 öösel meie aja järgi (kohalik aega 1 tund vähem) Varssavi kämpingusse WOK. Olime seal juba 4-ndat korda. Hästi puhas ja ilus kämping (välja arvatud see, et dušist tuli liiga kuuma vett ja reguleerimisvõimalus puudus J). Peale meie veel ühed sakslased, ühed hollandlased ja ühed vist inglased. Need muidugi kõik ratastel suvilatega, mitte telgiga.

Pühapäev, 18. juuni 2006

Ärkasime hommikul kell 6 vihmakrabina peale. Õhtul olime muidugi kõik asjad rahulikult välja jätnud. Nüüd tuli kähku käterätid ja toidukorv telgi alla varju toimetada. Aga vihmaga oli väga mõnus poole lõunani põõnata ja nii me tegimegi.

Täna on meil ees veel 400 km Poolat, 200-300 km Slovakkiat ja niipalju Ungarit, kui sõita jõuame.

Kell 17.10 – tere tulemast Slovakkiasse! Olime selles riigis viimati 4 aastat tagasi ja nüüd oleks huvitav näha, kas nende vahepealsed edusammud, millest isegi The Economist kirjutab, päris elus ka kusagilt välja paistavad. Esmamulje on, et Poolast on ta erinev, kuidagi puhtam, külad kenamad ja tee natuke laiem ja tervem.

Kell 20.30 – kahjuks ei õnnestunud meil Slovakkiast lahkuda ilma Slovakkia politsei ”aktsiaid ostmata”. Praegu just üks mundrikandja vormistab paberit, mis kohustab meid 2000 Slovakkia krooni 15 päeva jooksul üle kandma. F***! õnneks on piirini jäänud 10 km. Saadame need slovakid pikalt!

Ja varsti jõuame tänasesse Doonauäärsesse kämpingusse.

Esmaspäev, 19. juuni 2006

Paraku meie eilsed seiklused sellega veel ei lõppenud. Doonauäärne kämping osutus asuvaks Doonau teisel kaldal. Meie map&guide joonistas tee lahkelt üle Doonau. Silda selle koha peal siiski pole... Paistab, et käib mingi praam... vist... jalakäijatele... Võib-olla päeval isegi saab autoga üle, aga kell 9 õhtul pimedas ei hakanud proovimagi. Valisime järgmise kämpingu, mis asus Budapestis sees ja jälle jõe kaldal. Sellega oli veel hullem jama, sest meie kaks kaarti kujutasid seda piirkonda täiesti erinevalt. Ühel oli justkui jõe kallas, teisel rohkem nagu poolsaar. Ühe peal ühtmoodi tänavad, teise peal teistmoodi ja – üllatus-üllatus – tegelikkuses hoopis kolmandat moodi. Ühesõnaga – me ei leidnud seda kämpingut üles. Valisime siis kolmanda, eelmisest 7 km kaugusel. Ka selle leidmisega oli tükk tegemist, sest päris täpselt seal, kus ta oleks pidanud asuma, polnud mingit kämpingut. Küsisime lõpuks ühe noormehe käest. Inglise keelt siin muidugi keegi ei räägi aga õnneks tulid mulle mõned saksakeelsed sõnad meelde J. Selle siis leidsime lõpuks üles, saime öömaja sisse seada ja õhtusööki valmistama hakata. Kell oli juba umbes pool 11 õhtul.

Tänane hommik on imeilus. Päike paistab, on parajalt soe. Viljar kontrollis auto pidurid üle, sest aegajalt lasevad nad peenikest laulu. Aga kõik pidi korras olema. Varsti sõidame siis Serbia poole edasi.
Kell 3 päeval jõudsime Serbiasse. Enne seda käisime ühes Szegedi Lidlis ja ladusime korvi head-paremat täis. Kõht oli väga tühi. Kassa juures selgus, et kaardiga maksta ei saa, eurosid vastu ei võeta ja forinteid meil pole. Terve kärutäis tuli poodi jätta ja päeval mõtlesime korduvalt: nüüd lähen võtan need banaanid toidukorvist.... või kartulikrõpsud.... Ja siis tuli jälle meelde, et kõik see hoolega valitud kraam jäi ju poodi.

Esimesed 200 km Serbiast olid uskumatult igavad. Täiesti sile ja lage maa, külasid ka polnud, nn kiirtee, mille eest raha küsiti, oli hullem kui Tartu-Tallinna maantee.

Belgrad oli paras ”müstifikatsioon”, nagu rebaseonu kirjutab. Väga kummaline linn. Suur. Suured imelikud majad. Kummaline kaksiktorn. Veider arhitektuur. Ja mis kõige olulisem - supermarketeid pole J. Kuna me püüdsime pingsalt meeles pidada, et neid toiduaineid, mis me Ungaris Lidlis välja valisime, meil siiski pole, oli ju tarvis üht-teist osta. Ja kuna ühtki suuremat toidupoodi kusagil polnud, tegime oma ostud lõpuks ühest bensiinijaamast.

Tänane õhtu on väga eriline. Me nimelt ööbime metsikult peale mitmeid asjatuid katseid leida kämpingut. Motellid, mille juurde väidetavalt kuulub ka kämping, reklaamivad end tee ääres korduvalt. Ühes sellises nägime kurja vaeva, et reception üles leida, siis üks abivalmis tädi aitas leida teist tädi, kes seal nagu töötama peaks, kes siis lõpuks tuli ja ütles, et neil pole elektrit ega vett ja kämpingu asemel on väike räpane parkimisplats kiirtee ääres... Veider.

Nüüd me siis oleme siin kusagil ühe jõekese kaldal, kõht suppi täis, ja kuulame ritsikate siristamist. Kaks märkimisväärset fakti veel: siin on miljon sääske ja ma tunnen KIRJELDAMATUT puudust ühest neist neljast sääsetõrjevahendist, mida ma kodus näpu vahel veeretasin ja ilmselt siiski ei võtnud kaasa. Viljar ütles ju ka kindlalt, et seal neid vaja pole. Ja teine, eriti märkimisväärne fakt on see, et niipea kui pimedaks läks, hakkasid siin ringi lendama putukad, kes plingivad nagu jaaniussikesed. See on tõeline müstika! Nad on nii eredad ja neid on nii palju! Suurepärane ilutulestik.

Teisipäev, 20. juuni 2006

Täna ärkasime hommikul vara, sest päike paistis telgile peale ja küttis selle seest saunaks. õhtul olime jätnud auto kellegi heinamaalapikese peale ja hommikul auto juurde minnes selgus, et usin inimene oli just täna hommikul varavalges otsustanud heinatööd teha. Õhtune põlvekõrgune hein oli vikatiga maha niidetud, ainult auto all olev platsike jäi nüüd vikatist puutumataJ.

Kuna pidurid olid eile õhtul juba päris koledat häält teinud, tuli hommikul jälle viga otsima hakata. Seekord tagumiste juurest. Ja üsna ruttu saigi selgeks, et tagumised piduriklotsid on olematuks kulunud ja nii edasi sõita ei saa. Järgmine suurem linn meie teel oli Skopje, Makedoonia (selle Endise Jugoslaavia Vabariigi oma muidugiJ) pealinn. Igas pealinnas peaks ju olema Toyota esindus.

Skopje, muuseas, nägi jube välja. Ei mäletagi varasemat kogemust nii vaesest, koledast ja räpasest pealinnast. Iga valgusfoori taga oli parv ”töökaid” poisikesi, kes su auto esiklaasi ära pesid, tahad seda või ei taha. Parem on tahta ja siis töö eest maksta, muidu rikuvad auto ära. Üsna agressiivne kerjamise moodus. Mõned muidugi kooberdasid autode vahel ja kerjasid ka traditsioonilisel viisil. Kesklinna peatänava äärne oli tõeline türgi turg, kaubandust ja teenindust esindasid garaaži moodi urgastes paiknevad poed, autoremonditöökojad jms. Üsna umbropsu sõitsime kesklinnast läbi, lootuses leida mingit viisakamat asutust, kuhu julgeks sisse minna ja Toyota esinduse kohta pärida. Ühel hetkel nägime nagu miraaži: suur Toyota logo kõrgus linna kohal. Ja see ta oligi: uus suur ilus maja künka otsas. Sees tõeline Euroopa: inglise keelt rääkivad inimesed, jumala normaalne teenindus, kohviautomaat, internet... Tunni ajaga olid piduriklotsid vahetatud ja sõit võis jätkuda.

Kella kolme paiku päeval jõudsime Kreekasse. Meid võttis vastu 37-kraadine kuumus ja äikese-eelne õhk. Paari tunni pärast jõudsime meie esimesse peatuspaika Kreekas – Olümpose mäe lähedal asuvasse kämpingusse, mis asub otse Egeuse mere kaldal, nimeks Golden Beach. Mis iganes värvi see kuld siin ka on J, aga päike polnud veel loojunud, õhk oli kuum ja esimene asi oligi ruttu ujuma minna. Napilt peale seda, kui telk üles sai, algaski äike tõelise rajutuulega. Vihma sadas umbes pool tundi, praegu veel tilgub natuke. Kui sadu üle läheb, tahaks veel enne magamaminekut veidi ringi jalutada.

Kolmapäev, 21. juuni 2006

Sadu läkski üle ja saime ringijalutades osa ka kohalikust ööelust. Tegemist on tõelise suvituspiirkonnaga, kus hotellid ja kämpingud on riburada reas, peatänaval on restoranid, kafeteriid, trahterid ja muud söögikohad üksteise kõrval. Eile õhtul oli rahvast väljas vähe ja mõningase uhkusega võib väita, et „meie oma” oli kõige edukam st meie kämpingu külge kuuluvas trahteris oli kõige rohkem külastajaid. Ehk oli põhjuseks elav muusika, millest ka meie oma ca 100 m kaugusel asuva telgi juures osa saime. Kuni umbes kella 12ni oli meil niisiis võimalus nautida tüüpilisi kreeka laule, nende hulgas ka eelmise aasta Eurovisiooni laulu, tänu millele selle aasta Eurovisioon toimus Ateenas.

Täna hommikul suvitasime natuke aega rannas ja tegime raamatuid uurides ettevalmistusi matkaks Olymposele. Tegelikult on Olympose mäestikus mitmeid tippe, enamusele neist pääseb ka tavamatkaja. Meie jõudsime matkaraja alguspunkti, 1100 m kõrgusele, veidi peale kella 1 päeval (tegelikult peale kella 2, sest nagu täna, st neljapäeval selgus, on Kreekas sama aeg mis Eestis ja kellad tuli jälle tund aega edasi keerata J) ja matkasime ca 2,5 tundi ülesmäge ühe matkaonni (refuge – söögikoht, ööbimisvõimalus, pesemisvõimalus, WC – seega mitte mingi ONN!) juurde, mis asub 2100 m kõrgusel merepinnast. Tõus seega 1000 m, teekonna pikkus ehk ca 7 – 8 km. Sealt edasi läksid matkarajad juba sellisesse kõrgusesse, kus puid enam ei kasva ja lund on päris ohtralt.

Kuna me alustasime suhteliselt hilisel kellaajal ja tuleb tunnistada, et ka vähene treenitus andis tunda (ehk teisiti öeldes – olime rampväsinud), otsustasime kõrgemale mitte minna ja tulime umbes 2 tunniga alla tagasi. õhtul jõudsime veel korra ujumas käia. Sellele järgnes tavapärane õhtusöök ja veinijoomine ja nüüd (kohalik aeg pool 12 öösel, meil kodus juba pool 1 (– nii arvasime me eile, ehhee J) on jälle aeg ritsikate siristamise saatel magama minna.

Neljapäev, 22. juuni 2006

Täna on meil kõndimisega tõsiseid raskusi. Pole ka ime, sest lihased, mis olid päevade kaupa istumise all lapikuks litsutud või rippusid niisama tarbetult jalgade küljes, pidid eile äkki tuhandeid venitusi ja kokkutõmbeid tegema. Ootamatu kehaline aktiivsus annab täna end tõelise puujalgsusena tunda.

Võtsime tänahommikusest ilusast rannailmast, kuldsest rannast ja imelisest rohekassinisest mereveest veel viimast ja lõuna paiku asusime teele Delfi poole, kus pidid asuma Kreeka kõige muljetavaldavamad varemed. Sõit võttis ootamatult kaua aega, sest otsustasime mitte kasutada kiirteed. See-eest nägime kombaine Kreeka põldudel saaki koristamas ja fantastilist vahelduvat maastikku.

Tasast maad oli suhteliselt vähe, enamasti päris suured mäed. Suurem osa tänasest 270-st kilomeetrist oli mäest üles ja mäest alla. Aeg-ajalt tekkis tunne, et oleme Alpides.

Pisut enne Delfit võtsime koha sisse ühes lähedalasuvas kämpingus ja siis kiirustasime varemeid vaatama. Muljed on võimsad, sest sellest huvitava ajalooga linnast, kus delfi oraaklid joovastavate aurude mõjul transiseisundis inimestele tulevikku ennustasid, on suhteliselt palju alles. Delfis asub ka Kreeka kõige paremini säilinud staadion, aga see on ka üsna „uus” J – roomlased renoveerisid seda 4. sajandil.

Kuidagi ei saa kiitmata jätta tänast kämpingut: imeilus koht mäe nõlval, vaatega teistele mägedele, hiigelsuurele oliivipuude metsale, mida kaunistavad üksikud kõrged küpressid, ja merele.

Kämping on suurepärases korras ja üsna tühi, vaid mõned naabrid on siin-seal. Kui veel pool tundi tagasi tegid tuvid ja ritsikad põrgulärmi, siis praegu on pime ja juba pea-aegu vaikne (üks ritsikas on süüdi selles, et ma ei saa kirjutada „täiesti vaikne”). Ja soe. See muinasjutuline õhtune soojus... Ka kõige napimates riietes on mõnus nautida seda sumedat pimedust ja ritsikate siristamist. Sellist õhtust soojust ei saa Eestis kunagi kogeda. Ja muidugi ka seda mitte, et termomeeter näitas täna stabiilselt 34-35 kraadi sooja, aga aeg-ajalt ka 39!

Homme on meil päevakorras Ateena. Ja homme on jaanilaupäev.

Reede, 23. juuni 2006

Kuna Delfi kämpingu juurde kuulus ka kaunis helesinine bassein lamamistoolide ja palmidega, ei saanud sealt ju lahkuda seda luksust kasutamata. Basseinivesi oli mõnus, parajalt soe ja kristallselge.

Tee Ateena poole viis meid läbi mitmest ajaloolisest paigast. Kõigepealt sõitsime väga lähedalt mööda sellest traagilisest ristteest, kus Oidipus ise seda teadamata kohtus oma isaga, tappis ta ja pärast abiellus oma emaga, samuti teadmata, et see tema ema on. Veidi edasi tuli kirjandusest tuttav linn Teeba, kuigi täpselt enam ei mäleta, mis värk ühes näidendis selle Teeba kuningannaga oli. Meie igatahes käisime selle kuulsa linna Lidlis oma toiduvarusid täiendamas.

Lõpuks jõudsime Ateenasse. Parkimiskoha leidmisega tekkis mõningaid probleeme, sest map&guide kaardil pole ju poolt sõnagi sellest, kus need kuulsad arheoloogilised vaatamisväärsused asuvad. Lähtusime siis sellest, et roheline laik kaardil, kus tänavaid ei paista olevat, võiks ju õige koht olla. Ja oligi, ainult et kustkaudu sellele kohale läheneda? Lõpuks leidsime ühe parkimismaja (kus autosid tõsteti liftiga erinevatele korrustele) ja otsustasime auto sinna jätta, sest Akropolis pidi paraja jalutuskäigu kaugusel olema. Õnneks oli meil olemas üks eestikeelne raamat Ateena kohta, väga põhjalik ja asjalik, kus oli ka selle linnaosa plaan sees. Sellest piisas, et lõpuks õige väravani jõuda. Peab ütlema, et viitade asjus kreeklased üle ei pinguta J.

Akropolis oli nagu Akropolis ikka :):).

Üllatas ehk eelkõige see, et ta oli tellingutes ja mõjus ehitustandrina. Templid mäe otsas, vaated ülevalt alla linna peale ja alt üles templitele on muidugi väärt vaatamist. Akropoliselt on terve Ateena ilusti näha: valge linn, hästi suurel maa-alal, suhteliselt madalad ehitised. Väga erinev näiteks Pariisist, kus on palju suuri hooneid, suuri vanu kirikuid ja mitmekorruselisi elumaju. Kindlasti on üheks põhjuseks see, et Ateena asub seismiliselt aktiivses piirkonnas ja kõrghooneid pole seega väga nutikas ehitada.

Peale antiikse Ateenaga tutvumist viskasime pilgu peale ka tänapäevasele linnale. Kohe Akropolise kõrval asub linnaosa nimega Plaka. Nagu raamatus kirjas, meeldib see koht turistidele oma restoranide ja tavernidega ja ma usun, et ka turistid meeldivad nende söögikohtade omanikele. Igatahes olid nad reas meid tänaval tervitamas ja enda poole sisse kutsumas. Ühes me puhkasimegi oma väsinud puujalgu ja nautisime täiega külma kohalikku õlut. Väsinult ja palava ilmaga on raske midagi paremat tahta!

Tänane kämping asub otse Ateena linnas sees. Meist paarisaja meetri kaugusel on 6-realine tänav ja vähemasti hetkeseisuga (kell on pisut üle 10 õhtul) on liiklus tihe ja lärmakas. Loodetavasti oleme me piisavalt väsinud, et vaatamata lärmile öösel magada.

Laupäev, 24. juuni 2006

Kämping suure maantee ääres on õudus kuubis. Viljar läks vara magama ja väitis, et tema und ei seganud miski aga minul õnnestus jupiti magada ainult siis, kui pea oli padja alla ja ka siis oli lärmi nii kuulda kui tunda.

Tänane esimene sihtpunkt oli Korintose kanal. Lugesime juba eelnevalt reisijuhist, et kanali nägemiseks tuleb kiirteelt maha keerata vana tee peale, sest kiirteelt teda ei märka. Nii me tegimegi, parkisime auto kanali kõrvale ja lähenesime asjale jalgsi. Juba paistis „kraavi” kallas, juba tükk seinagi. Jõudsin juba mõelda, et kanal on tühjaks lastud ja vett ei olegi sees J. Seda, et see vesi NII sügaval on, ei osanud lihtsalt ette kujutada. Ta on ikka väga kitsas ja väga sügav. Kohati on kaldad 90 m, see on siis umbes 30-korruselise maja kõrgune. Kuna ta on nii kõrge, siis paistab ta olevat üle mõistuse kitsas. Tundub uskumatuna, et laevad sealt üldse läbi mahuvad. Kruiisilaev igatahes paistis silla pealt vaadates väga pisike. Aga ega täpselt ei teagi, kui suured laevad sealt siis läbi sõidavad. Huvitava faktina tasub veel mainida, et idee kanali rajamiseks pärineb 7-ndast sajandist enne Kristust ja kaevamist alustas Rooma keiser Nero isiklikult AD 67. Siis jäi küll asi pooleli ja lõpule viidi see alles 19. sajandi lõpus.

Edasi viis meie reis Kreeka kunagisse pealinna ja ühte praegugi kaunimatest linnadest – Nauphliosse. Lisaks ilule on seal linnas ka suurepärane vaatamisväärsus – kõrgel mäe otsas asuv Palamidi kindlus, mille veneetslased sinna 17. sajandil ehitasid. Kindlus tundus huvitav isegi minusugusele militaarsetest objektidest mittehuvitatud inimesele. Alt linnast viib sinna üles väidetavalt 999 trepiastet. Aga sai ka autoga....

Pärast jalutasime pisut sellest tõepoolest mõnusas lõunamaises linnas ringi ja käisime sealsamas kindluse mäe jalamil asuvas rannas ujumas.

Nüüd oleme jõudnud järjekordsesse kämpingusse, kus on mõnus St. Tropez’ meeleolu.

Nimelt paistab see kämping noorte hulgas pop olevat. Otse mere kaldal on terrassiga baar ja isegi praegu, kell 21.45 on ta noori täis. Täna õnneks ei summuta automüra ka ritsikate siristamist, seega idüll on täielik: soe, sume, pime, mere kohin, ritsikate sirin, baarist kostev kreeka muusika ja külm vein. See viimane on meil tänu soodsale asukohale üldkasutatava külmiku suhtes – see asub meie telgist 15 sammu kaugusel J.

Pühapäev, 25. juuni 2006

Täna hommikul tõusime varem kui tavaliselt, et võimalikult kiiresti teele asuda. Ees ootas pikk sõit üle mägede Meteora kloostrite suunas. Esimest korda tekkis tõsine probleem, millist marsruuti valida. Tee viis üle mägede ja erinevad kaardid pakkusid erinevaid versioone selle kohta, millised teed sinna viivad. Map&guide oli selles mõttes kõige „lahkem”, et lubas meil kenasti suhteliselt otse üle mägede minna. Hakkasimegi tema pakutud teed mööda sõitma, aga tee, mis juba algusest peale oli kitsas ja lagunenud, läks järjest kehvemaks. Kohati oli vesi teed lõhkunud, kohati olid kivid teele kukkunud. Ühel hetkel keeras aga tee hoopis sinnakanti, kus teda kaardi järgi üldse ei peaks olema. Olime täiesti eksinud. Üks vanapapi, kes meie autot seal nägi, püüdis vist hoiatada, et sellise sõiduriistaga eesootavaid teid ei läbi. Paraku rääkis ta ainult kreeka keelt. Peale pikka ekslemist jõudsime majani, kus üks proua pisut inglise keelt rääkis. Väga abivalmilt püüdis ta meid aidata ja lõpuks tänu temale saime kätte teeotsa, mida mööda edasi seigelda. Sõitsime umbes 10 km mööda kruusateed, mida ainult kohalikud teavad. Lõpuks jõudsime ühe külani ja sealt edasi läks tee järjest paremaks. Meie „mäehäda” (analoogiliselt „merehädale”) sai õnneliku lahenduse J. Ainult aega oli kulunud ohtralt. Edasi viis meie tee ikka üle mägede imeilusa järveni. Üle järve viis sild, järve vesi oli USKUMATULT sinine - vaade oli lausa kitšilikult ilus.

Puhkasime seal pisut oma vintsutustest ja sõitsime edasi, sest oli selge, et peame tegema üsna pika ringi. Kreeka keskosa on ikka väga mägine ja korralikud teed on olemas ainult rannikul.

Tänase päeva peamine siht oli Meteora kaljudele rajatud kloostrite vaatamine. Seoses ootamatult pikaks ja aeglaseks kujunenud teekonnaga jõudsime seda looduse ja inimkäte imet vaatama alles vastu õhtut veidi enne päikese loojumist. Vaade ise oli aga selline, mille kohta suurt midagi peale USKUMATU! ja EI VõI OLLA! ei oskagi öelda. õnneks oli hilisel pühapäeva õhtul vähe turiste, nii et saime segamatult mitme erineva kandi pealt seda fantastilist nähtust vaadata.

Peale Meteora kloostrite vaatamist oli meil ees veel üle 100 km käänulisi mägiteid, mida mööda muudkui sõidad ja sõidad aga edasi ei saa. Meeldiva üllatusena sattusime uue kiirtee lõigule, kuhu oli rajatud mitu uut läbi mäe kulgevat tunnelit. Uued tunnelid on väga ilusad, hästi valgustatud ja mis peamine – nende kaudu saab väga kiiresti edasi J.

Kella 10 paiku õhtul jõudsime tänasesse kämpingusse Iannina linnas samanimelise järve kaldal. Esimest korda on tunda, et õhk on jahe. Arvatavasti on umbes 20 - 22? C. Varasemad õhtud on kõik olnud lämmatavalt kuumad.

Esmaspäev, 26. juuni 2006

Täna pidime ärkama äratuskella peale, sest ees ootas ca 100 km käänulist mägiteed Igoumenitsa linna, kust väljus laev Korfule.

Kummaline oli mõelda, et me hakkasime Tartust sõitma 9 päeva tagasi, teades, et Igoumenitsasse peame jõudma 26. juunil kell 11.15. Jõudsime kell 10.50...

Piletid käes, tegime linnas veidi aega parajaks ja siis saabus meie valge laev.

Veidi rohkem kui tund meresõitu, ja olimegi Korful. Kui juba mandri-Kreekas on tunda seda mõnusat lõunamaist relaxed-meeleolu, siis Korfu suutis meid üllatada täieliku lõunamaisusega J. Üritasime leida laevakompanii kontorit, et võtta kohe välja Itaalia piletid. Aadress oli meil olemas. Viljar käis mitmes kohas uurimas, kus see asuda võiks. Igal pool kogunes parv mehi kokku, mehed pidasid omavahel aru ja vehkisid ägedalt kätega. Siis võttis inglise keelt oskav mees jutu sisu kokku: sõida 100 m ( või 200 m) edasi ja küsi siis kusagilt kohvikust uuesti. Kolmanda tsükli lõpuks ME LEIDSIMEGI selle kontori üles! Ainult et ta oli suletud. Võib-olla oli seal siesta. Mingeid lahtiolekuaegu ei kirjuta ju ükski normaalne lõunamaine asutus oma uksele. Eks me läheme homme hommikupoolikul ja vaatame uuesti J

Korfu kuuest kämpingust valisime selle, mille lähedal paiknevad ilusad liivarannad. Ühes sellises käisime õhtul veel ujumas. Sealsamas lähedal oli mäe nõlval küla, mille keskele mäe otsa oli rajatud päikeseloojangu vaatamiseks vaateplatvorm nimega Kaiser’s Throne. Sinna kogunes mitukümmend turisti loojangut vaatama. Kahjuks ei näinud me merre sulpsatavat päikest, sest üks mäenukk jäi ette, aga „atraktsioon” oli selle vaatamata väga kaunis. Nagu igal pool mujalgi Kreekas, on ka siin pidev vine õhus. Nii selget ja karget õhku nagu Eestis, pole siin veel kordagi näinud.

Teisipäev, 27. juuni 2006

Logelemise päev Korful. Ilm oli juba hommikust peale kuum ja ega eriti ei viitsinud siin ringi sõita. Eks ta rohkem rannaturistide saar ongi, tänavapilt meenutas väga Lanzarotet. Käisime kämpingu lähedal ujumas, siis ühes külas selle maja juures, kus elas Gerald Durrell, ja õhtul „pealinnas” jalutamas ja restoranis söömas. Kesklinn oli tänavarestorane tihedalt täis. Valisime ühe lihtsa väljanägemisega koha, mille menüüs oli ka kalaroad. Viljar teadis juba ette, et ta tahab kaheksajalga proovida. Oli väga maistev. Mina jõin aperitiiviks ouzot jääga ja sõin praetud kilusid salatiga. Maitsesid väga koduselt J. Ühe suurepärase kreeka salati (mida kreekas kutsutakse külasalatiks) sõime ka kahepeale ära. Korfu pealinna Kerkyra kohta oli kirjutatud, et linn on Veneetsiapärane ja selliseks teevad selle kitsad tänavad ja kõrged luukidega üürimajad. Meenutas tõesti Itaaliat, olles seega suurepäraseks vahepeatuseks enne meie homset laevasõitu päris Itaaliasse.

Kolmapäev, 28. juuni 2006

Täna oli jälle ühest kohast teise kulgemise päev: hommikul kämpingust kähku minema, Kerkyrasse laevapileteid välja võtma ja siis sadamasse. Seoses laevasõiduga puutusime juba teist korda kokku lõunamaise suhtumisega kellaaegadesse. Kui laev Igoumenitsast Korfule väljus ilma kommentaarideta tund aega hiljem, siis Korfu-Brindisi laevaga oli lugu tunduvalt parem: kell 12.00 pidi väljuma ja juba kell 12.07 nägime teda merel sadamale lähenemas. Uute autode ja reisijate pealevõtmine käis kähku ja juba paarikümne minuti pärast olime teel Itaalia poole. Laevasõit kestis 7 tundi ja oli väga tüütu. Hetkeks tekitas elevust tõmmude noormeeste vahel puhkenud kaklus, aga see vaigistati ruttu maha ja siis kippus jälle uni peale. Püüdsime aega ära kasutada Itaalia reisiraamatu lugemiseks, et olla kursis Sitsiilia vaatamisväärsustega.

Täna oleme kämpingus poolel maal kahe sadama vahel. See on suur mereäärne kämping, nii et homset hommikut saab jälle alustada meres ujumisega. See on juba ei-tea-mitmes kämping meie reiside ajaloos, kus kuuleme, et oleme seal esimesed eestlased.

Kuna Kreekaga on selleks korraks asjad ühel pool, võib teha ka väikese vahekokkuvõtte. Mind üllatas eelkõige see, et ta on nii mägine ja mäed on suhteliselt kõrged. Tundub, et ta on üsna religioosne maa, 98% elanikkonnast pidi olema kreeka õigeusku. Ilmselt seetõttu jäi ka väga palju silma erilise arhitektuuriga madalaid ümarakuplilisi kirikuid ja pisikesi kabeleid tee ääres. Inimestega puutusime oma reisil vähe kokku, aga tundub, et nad on tüüpiliste lõunamaalastena hästi vaba ja sõbraliku suhtumisega. Linnad, poed, restoranid ja muud silmajäänud kohad on pisut räpasevõitu, aga kuna selline on kogu ümbrus, siis ei mõju see mitte hooletusena vaid lihtsalt „lõunamaise suhtumisena”. Reisiraamatust lugesime ja ka meie kogemused kinnitasid seda, et nad on kohutavad suitsetajad. Ilmselt ei kavatse siin keegi niipeagi tõsiselt võtta Euroopa Liidu nõuet suitsetamise keelamise kohta avalikes kohtades. Loomulikult on siin väga palju huvitavat, mis meil jäi nägemata. Nii et jälle võib öelda, et siia tuleb tagasi tulla.

Neljapäev, 29. juuni 2006

Hommikul selgus, et tegemist on pika ja ilusa liivarannaga. Meie kämping, mida pidas sakslastest abielupaar, valdas ühte osa sellest rannast, aga kaugemalt paistis veel väga palju erinevate puhkeasutuse erivärviliste päevavarjude ridasid. Vesi Joonia meres oli mõnus, soe ja läbipaistev!

Pikalt me aega ei raisanud; hommikusöök söödud, asusime teele Sitsiilia poole. Poole eesseisvast 200 kilomeetrist liikusime kiiresti mööda korralikku kiirteed, teine pool kiirteest polnud veel valmis... Umbes lõuna paiku olime sadamas, kust laevad väljusid Sitsiilia poole nagu trammid Tallinnas. Näis, et mingit erilist sõiduplaani polnudki, paar tükki tunnis ikka läks. Ja kuna saart ja mandrit lahutavat ca 4 kilomeetrit saab ületada ainult meritsi, siis olid välja ehitatud vägevad süsteemid, kuidas ruttu peale võtta nii sõidu- ja veoautod kui ka ... RONGID! Laeva alumisel korrusel olid nende jaoks rööpad.

Messinas tuli kiiresti kohaneda Sitsiilia liikluskultuuriga: 1) sõiduradade arv on suhteline ja väga varieeruv; 2) signaal on väga tähtis funktsioon auto juures. Hiljem lugesime reisijuhist, et itaallased kasutavad pidurite asemel signaali – väga õige tähelepanek... Väljaspool linna on asi natuke rohkem nagu mujal Euroopas.

Meie esimene peatus oli Taorminas. See on üks iidetest Sitsiilia linnadest, kuhu kreeklased 3. sajandil eKr ehitasid amfiteatri, mida roomlased mõni sajand hiljem „moderniseerisid”. Praegu olid itaallased teda omakorda moderniseerinud laudpõranda ja plastmasstoolidega, et seal ka tänapäeval etendusi anda.

Vaated Etnale ja merele nii teatri juurest kui mujalt Taorminast olid imeilusad. Etna oli täna küll uduvines, näha oli ainult õrna kontuuri.

Linnake ise oli mõnusalt relaxed: suveniiripoed, restoranid, rõivapoed, vaateplatvormid, väikesed piazzad, kiviparketiga jalakäijate tänavad, puhkpilliorkester, mis mööda tänavaid ringi käis... Mõnus ja lahe aega-küll-meeleolu. Ja kuna meil ühtki kuupäevalist ja kellaajalist kohustust silmapiiril pole, siis püüame selle aega-küll-meeleoluga kaasa minna.

Reede, 30. juuni 2006

Täna lõpetas Tuuli ülikooli! Ja meie käisime täna Etnal!

Olime reisikirjandusest lugenud, et Etnale pääseb kahest kohast, põhja- ja kaguküljest. Üritasime kämpingus töötavalt neiult uurida, kustkaudu oleks mõistlikum minna. Nagu pärast selgus, pani tütarlaps kaks varianti sujuvalt kokku st alguses ühe poole suundudes oleks nagu lõpuks teise pidanud välja jõudma. Kusjuures orientiirina esines ristorante see-ja-see, mille juurest oli vaja vasakule keerata. Kogu see lahke juhatus käis soravas itaalia keeles J. Vaatamata sellele jõudsime üsna edukalt kohta, kust algas Etna põhjakülje ekskursioon. Mägi ja üsna suur piirkond ümber selle kuulub rahvuspargi koosseisu ja ca 1800 m kõrguselt enam erasõidukitega edasi ei saa. Olime Tiinalt ja Petsilt juba varem kuulnud, et ekskursioon bussiga üles on üsna kallis aga tasub ennast ära.

Kuna me jõudsime kohale samal hetkel kui üks buss väljus, viidi meid kärmelt ühe väiksema autoga ca poole kilomeetri kaugusel ootavale bussile järele. Ilmselt lähevad päeva jooksul ainult ainult mõned bussid vastavalt sellele, kuidas rahvast koguneb.

Esimene peatus oli 2800 m kõrgusel asuva observatooriumi juures (alustasime 1800 m kõrguselt). Etna on tegevvulkaan, mille viimane purse toimus 2002. aasta oktoobris just seal, kus meie ekskursioon kulges. Purske käigus tekkis mitmeid uusi kraatreid ja laava purustas varem seal olnud köisraudtee, hooned ja teed. Nüüd oli värskele laavaväljale ehitatud uus tee, ajutised kioskid baarile, suveniirimüüjatele ja reisikorraldajatele. Sealsamas kõrval käis usin ehitustöö, mille järgi võib arvata, et üsna varsti on sinna kerkinud uued ristoranted ja muud vajalikud hooned.

Laavaväljad meenutasid üsna palju analoogilisi kohti Lanzarotel. Seal muidugi polnud enam jäljegi laavas hävinud puudest, mis Etnal olid veel alles.

Mingit showd maapinna vulkaanilise kuumusega siin ei korraldatud, ometi tehti üks peatus kohas, kus siin-seal imbub maapinnale kuuma auru. Oma käega seda katsuma minnes tõmbad esimese ehmatusega käe ruttu tagasi – tõesti on kuum!

Kõige ägedam oligi vaadata neid uusi kraatreid, millest laavajõed 2,5 aastat tagasi allamäge voolama pääasesid. Need jõed on siiani hästi näha.

Nüüd oleme jõudnud Siracusa lähedal asuvasse kämpingusse, ujumas käinud imelise liivaranna ja liivase põhjaga Joonia mere lahesopis ja praegu kuulame meid ümbritsevate itaallaste kaasaelamist toimuvale jalgpallimängule. Tundub, et tegemist oli semi-finalega. Mis asjaoludega täpselt, eks see selgub kunagi hiljem. Igatahes tundus, et nad rõõmustasid J.

Laupäev, 1. juuli 2006

Eile õhtul saime veel ühe mõnusa feelingu osaliseks: meie kämpingu lähedal mererannas asuv hotell korraldas rannapeo. Jõudsime kohale siis, kui pidu oli täies hoos: rannaliiva torgatud tõrvikud põlesid, DJ lasi itaalia tantsulugusid, pakuti jooke, grilliti sööke, rahvas tantsis paljajalu rannaliivas, rand oli valgustatud ja helesinine Vahemeri saatis laisalt laineid kaldale... Midagi sellist olime seni ainult filmis näinud ja ka seal tundus see liiga ilus, et olla tõsi J.

Täna hommikul kasutasime ära meie kämpingu juurde käiva luksuse: õiguse olla valgete inimeste rannas. Tõsi küll, väikese mööndusega: Only beach! No umbrellas! – nii selgitati meile, kui oma pääset ette näitasime. Aga see „only beach” sobis meile väga hästi, sest kavatsesime seal kulutada ainult tunni. Rand oli ilus ja vesi oli soe.

Järgmise vaatamisväärsusena oli meil ees Siracusa – nimi, mida me kõik kooli ajalootundidest mäletame, mõtlemata pikemalt selle peale, kus ta tegelikult asub ja et ta ka päriselt olemas on. Aga tuleb välja, et ongi, kuigi palju väiksem, kui oma hiilgeaegadel 2,5 aastatuhandet tagasi. Siis elas selles linnas 300 000 elanikku. Huvitav, kui suur oli linna territoorium? Lasnamäe-stiilis korrusmaju ju tollal ei ehitatud, kogu see rahvas pidi maksimaalselt kahe korruse peale ära mahtuma.

Lisaks mõnusale vanalinnale käisime vaatamas veel nn arheoloogiaparki, kus peamisteks vaatamisväärsusteks olid järjekordne kreeka amfiteater kaljust väljaraiutud istmetega, ja nn Dionysose kõrv – kalju sisse raiutud VÄGA KÕRGE koobas, mis oli legendi kohaselt loodud selleks, et koopas olevate vangide omavahelist juttu pealt kuulata.

Kui seni olime liikunud piki rannikut, siis edasi viis meie tee Sitsiilia sisemaa poole. Meie eesmärgiks oli leida üles Villa Imperiale del Casale - jõuka roomlase villa 3.-4. sajandist, kel jätkus piisavalt kunstimeel ja head maitset, et lasta oma villa KÕIK PÕRANDAD imepäraste kivimosaiikpiltidega katta. Koha ülesleidmisega oli üksjagu tegemist, sest mingit aadressi sellel kõrvalisel kohal ju pole ja viitadega on Itaalias küll parem kui Kreekas, aga vahel juhtub ikka, et üks vajalik viit on vahelt puudu J. Lõpuks jõudsime kohale ja juba esimesed suveniiriputkade müüjad, kes oma ärisid parasjagu sulgesid, kannustasid meid kiiremale sammule, sest sulgemisaeg oli väga lähedal. Õnneks me siiski saime veel ühena viimastest sisse ja täiesti viimasena välja ja suurepärased mosaiigid said ära nähtud.

Ööbima jäime järjekordses rannakämpingus, mis seekord asus merele nii lähedal, et meremüha terve öö unelaulu laulis.

Kui me eelmisel õhtul olime osa saanud mõnusast rannadiskost, siis sel õhtul pidime osa saama rannakaraokest, mis kostis meieni lähedalasuvast kohvikust. Tundub nii, et Pavarotti, Ramazotti ja need teised –ottid ei ole selle küla poisid. Tuleb välja, et mitte kõik itaallased ei pea viisi. Õnneks ei olnud see kohvik meile väga lähedal ja hommikuks oli kõik ära koju läinud...

Pühapäev, 2. juuli 2006

Meie eilsest kämpingust järgmisse sihtpunkti – maailmakuulsasse templite orgu – oli vaid kümmekond kilomeetrit. Ja olgu öeldud, et „org” on täiesti vale nimetus, sest templid asuvad ikka kõrge koha peal. Tegemist on Agrigento linna lähedal asuva maa-alaga, kuhu kreeklased 6. – 7. sajandil eKr ehitasid suure hulga vägevaid templeid oma jumalate auks. Olid need jumalad selle au millegiga ära teeninud või oli see pisut nagu ettemaksu moodi, mine võta kinni. Igatahes oli selge, et kiviraiduri amet oli tollal pop ja tööpuudust ka karta polnud.

Enamus templitest on tänapäevaks muidugi kadunud, järel vaid suur hulk suuri tahutud kivilahmakaid ja jäljed nö vundamendist. Mõned olid siiski taastatud ja üks tempel ka üsna hästi säilinud, sest sellest ehitasid kristlased endale kiriku.

Kui kuumus poleks nii tappev olnud, oleks kogu seda imepärast ajalugu ehk suurema mõnuga nautinud. Üle 30 kraadi sooja ja lagipähe paistev päike sulatavad lõpuks igasuguse ajaloohuvi.

Agrigento vanalinn pidi kirjade järgi olema üks kaunimatest linnadest maailmas. Sellega meil paraku ei vedanud, sest täna toimus seal miski. Mis täpselt, seda me teada ei saanud ja võib-olla ei saagi, aga kõige rohkem paistis see mingi rahvapeona. Linnast oli nagu prügivihm üle käinud ja mingil hetkel kohtusime käratseva rahvamassiga. Muusika mängis, inimeste vahelt paistis mingi monument, rahvas tungles selle ümber...

Otsustasime edasi sõita. Järgmine sihtkoht: Segesta. Koht, kus kunagi enne Kristust oli suur ja võimas linn, millest praegu pole jälgegi järel. See-eest on jäljed järel järjekordsest templist, ja mitte ainult jäljed... Senini ainus tempel, mille kõik sambad on säilinud ja püsti. Raamatust lugesime, et seda templit pole vist kunagi päris valmis ehitatud ja on teadmata, kes, millal ja millise jumala auks ta rajas. Aga see polegi ju oluline. Hoopis tähtsam on seista seal kõrgete sammaste vahel ja tunnetada, kuidas ajalugu ulatub otsaga tänapäeva. Sambaid vaadates sai siililegi selgeks, miks öeldakse „ajahambast puretud”.

Ühe suurepärase vaatamisväärsuse otsa komistasime me pooljuhuslikult. Lugesime Michelini giidist, et Erice on superkaunis koht. Kaardi peal on sellenimeline linn kohe mere ääres. Teeviidad juhatasid meid aga hoopis mäe otsa. Seal oli siis midagi Vana-Erice-taolist. Linn on rajatud ligi paartuhat aastat tagasi nii kõrge mäe otsa, et pilved ujusid meist altpoolt mööda. Vaated linnakese vaateplatvormidelt on kirjeldamatud, eriti vaade merele ja merest kerkivale kaljule. Loomulikult on peamiste tänavate äär palistatud hotellide, restoranide ja suveniiripoodidega, samas oli võimalik eksida ka vaiksetele kõrvaltänavatele ja piiluda seal elavate inimeste siseõuedesse, millest igaüks vääriks artiklit ajakirjale „Kodu ja Aed”.

Esmaspäev, 3. juuli 2006

Ärkasime hommikul üsna vara ja mõtlesime, et hea oleks enne Palermo poole teele asumist meres ujumas käia. Kämping asus umbes 100 meetrit merest. Ja see oli esimene kord, kus me jätsime vette minemata sellepärast, et vesi oli must. Tegemist oli ühe väga väikese sopiga, kus lisaks vetikatele hõljusid vees ka kilekotid jm rämps. Paistis, et kohalikke see nii väga ei häirigi, sest juba hommikul vara olid kaks neidu rannas koha sisse võtnud ja kämping, mis praegu oli veel üsna hõredalt asustatud, paistis valmistuvat puhkajate hordide vastuvõtmiseks.

Mõnikümmend kilomeetrit edasi pöörasime korraks siiski mere äärde ja nautisime umbes tund aega ülimalt sooja ja puhast merevett ja miljoni-dollari-vaateid ümbritsevatele mägedele.

Palermo üllatas meid tõelise liikluskaosega. Igasuguste liiklusvahendite vaba parvlemist on raske sõnadega kirjeldada. Väga raske oli leida ka parkimiskohta – jääb mulje, et Palermole küll turiste vaja pole. Esialgu sattusime mehe otsa, kes tõenäoliselt pakkus oma kaarikuteenust ja aitas meil auto kenasti paika panna kohta, kus parkimine on keelatud. Kaarikust me siiski keeldusime ja ka suurepärasest parkimiskohast otsustasime ära minna. Järgmisena leidsime (vist) mingi parkla, kust lahkuvad inglased ütlesid, et nendelt võeti parkimise ja auto valvamise eest 5 eurot. Mõne minuti pärast loivaski meie juurde üks sitikmust mees ja küsis 5 eurot, tulles veidi aja pärast veel tagasi ütlema, et nad valvavad kella 8-ni õhtul. See meile sobis.

Palermos on tõsiselt raske ilusaid kohti üles leida ja vaatamisväärsusi nautida, kuigi ta on väidetavalt üks kaunimaid linnu Euroopas. Muidugi on seal tähelepanuväärseid ja huvitava arhitektuuriga ehitisi ning ilusaid purskkaevusid. Aga tundub, et ruumi ei ole. Kõik see ilu tundub olevat kitsaste, räpaste ja kärarikaste tänavate peale kuidagi ära topitud.

Kaks asja Palermos jätsid siiski sügava mulje: Ficus Magnoliana ja kaputsiinide muumiad. Esimest neist nägime ühes pargis, kus see puu on omandanud hiiglaslikud mõõtmed.

Muumiate nägemiseks kõmpisime 35-kraadises kuumuses oma jalad villi, sest katakombid asusid kesklinnast kaugemal kui me arvasime. Vaatepildi kirjeldamiseks sobib suurpärane sõna: ÕÕVASTAV! Vaesed kadunukesed olid traadi või nööriga seina orvadesse kinnitatud, paljudest olid alles vaid siledad kolbad, aga küllalt palju oli ka neid, kelle kehal võis selgesti näha kuivanud nahka, juukseid, vuntse ja habet. Mõne suus oli näha kiuliseks kuivanud keel, mõnel oli alles veel jäänuseid silmadest. Paar skeletti olid imetillukesed, ilmselt päris imiku omad... Väga sürr kogemus.

Tänane kämping on poolel teel tagasi Messina poole, sest homme peame Sitsiiliaga hüvasti jätma. Kämping asub Vahemere kaldal looduslikel terrassidel ja meie plats kõige merepoolsemas otsas. Tänu sellele oli meil täna võimalus istuda oma terrassil, nautida väga mõnusat kohalikku valget veini ja imetleda seda, kuidas päike meie silme all merre kaob. Sellised hetked jäävad meie reisidest kuldsete teradena mällu.

Praegu, kui päike on juba ammu kadunud ja kuu särab taevas nagu poolik juustukera, on väljas ikka veel ca 25 kraadi sooja. Meri lobistab laineid kaldasse, siit-sealt kostab hääli ja naeru ja lähedalasuvas hotellis toimub JÄLLE karaoke... Kuigi see kahjustab tugevalt itaallaste kui laulurahva mainet, on see siiski ülimalt mõnus ja igati väärt seda, et kodust 5000 kilomeetri kaugusele matkata.

Teisipäev, 4. juuli 2006

Täna nautisime veel oma suurepärast vaadet Vahemerele, käisime ujumas ja siis sõitsime edasi

Ees oli 160 km Messinani, sealt praamiga tagasi mandrile ja siis ca 450 km, et jõuda õhtuks Naapoli lähistele. Et pikk sõit igav ja kurnav ei oleks, saatis vanajumal meile autoaknast vaatamiseks väga vaheldusrikka ilma. Hommikul Sitsiilias oli veel +30 nagu ikka. Mandrile jõudes kerkisid tumesinised pilved ja hakkas väga tihedat äikesevihma sadama. Lausa nii hullu, et paljud autod jäid teeserva peatuma, sest nähtavus oli tõesti vilets. Kiirtee viis üle päris kõrgete mägede, nii et 1000 m kõrgusel üle merepinna oli vahepeal +15, sajune, pilved meist allpool ja meie ümber – nagu sügis. Lõpuks Salerno lähedale jõudes tõusis temperatuur jälle +27-ni, päike paistis ja suvi tuli tagasi.

Ka tänane kämping on merele väga lähedal, kuid vahel on kõrge aed, nii et meremüha täna ei kuule. See-eest kuuleme, kuidas itaallased oma meeskonna ja Saksamaa vahelisele jalgpalli poolfinaalmängule kaasa elavad. Vaatamata rõõmurõkatustele pole siiani veel väravat löödud. Ootame põnevusega, kuidas mäng lõpeb.

Kolmapäev, 5. juuli 2006

Et mäng lõppes itaallaste võiduga, oli kuulda vist üle terve Itaalia. Meie kämpingukaaslased reageerisid väravatele ülimalt tormiliselt. Sellele järgnesid ilutulestiku paugud kusagilt kaugemalt, autosignaalid, skandeeriti ITAALIA, lõpuks hakkasid kirikukellad helisema... Ja meie rõõmustasime koos itaallastega.

Täna olime juba üsna varakult valmis tutvuma järjekordsete templitega. Seekord siis Paestumis, kuhu need ehitati ca 6. sajandil eKr. Varemed leiti juhuslikult, kui 19. sajandi lõpul teed ehitati. Nüüd käibki autotee ringiga ümber „objekti”. „Objekt” ise oli täitsa huvitav. Mingil määral ehk tänu sellele, et meist on saanud tõsised „templispetsialistid” J. Dooria, joonia ja korintose sambaid enam segamini ei aja, templiehitus on selge...

Peale arheoloogilisi vaatamisväärsusi ootas meid ees imekaunis Amalfi rannik. Tegemist on kõrge ja kaljuse Sorrento poolsaarega, kus inimesed elavad sileda maa elanikele arusaamatutes tingimustes. Tegemist on ikka väga järskude nõlvadega ja mõnda maja vaadates ei kujuta üldse ette, kuidas sinna pääseb. Aga ju siis pääseb. „Pilgu nuumamiseks” on seal aga materjali palju, sest kõik need muinasjutulised linnakesed mäenõlvadel on ju vaadeldavad endiselt uskumatult sinise Vahemere taustal. Lisaks niigi ilusale elukeskkonnale on see piirkond ka arhitektuuriliselt väga huvitav, sest spetsialistidelegi täpselt mitteteadaolevatel põhjustel on siin palju araabia mõjutusi. Parim näide sellest on Amalfi katedraal.

Mitmete Amalfi rannikul olevate linnakeste tutvustuses oli kirjas, et kaunis loodus, paradiislik kliima ja mõnus õhkkond on sinna toonud kuulsaid kunstnikke, kirjanikke ja muusikuid. Käisime linnakeses nimega Ravello, mille eriline vaatamisväärsus oli 13. sajandist pärit villa. Selle omanikust kirjutab Boccaccio oma Decameronis ja 500 aastat hiljem sai villa aed inspiratsiooniallikaks Richard Wagnerile ooperi Parcifal kirjutamisel. Villa terrassidelt avaneb suurepärane vaade Vahemerele ja maja ümbritsev iluaed pakub nii varju kui silmailu.

Otsisime tänaseks õhtuks kämpingut, mis asuks jälle mere kaldal, et õhtul ja/või hommikul ujumas käia. Kirjade järgi ta ju asubki mere ääres, aga see nüüd küll see unelmate Sorrento ei ole. Üllataval kombel on see koht siin ilma igasuguse veetluseta ja kõik, mis on veest väljas, tundub räämas ja räpane. Välja arvatud muidugi hotellidele kuuluvad rannaosad, kus on umbrellad ja riisutud liiv. Aga isegi hotellid tunduvad siin pisikesed ja räämas...

Neljapäev, 6. juuli 2006

Ärkasime täna üsna vara, veidi enne 8-t ja otsustasime siiski merre ujuma minna. Täieliku üllatusena selgus, et suvitamise asjus on kohalikud üsna varajased – veerand 9 hommikul oli rand rahvast täis! Vesi oli puhas ja soe ja ujuda oli mõnus, aga vabatahtlikult sellisesse kohta küll mitmeks päevaks suvitama jääda ei tahaks.

Tänase päeva atraktsioon oli Capri saar. Seega siis koht, mille järele kõik õhkavad nagu maise paradiisi järele. Päris huvitav oli teada saada, mis see siis on, mis teeb selle koha nii eriliseks.

Laevad Caprile väljusid Sorrento sadamast. Jätsime auto parklasse ja juba poole tunni pärast randusime kiirlaevaga Capril Marina Grande sadamas. Rahvast oli murdu.

Olime juba ette valmistatud, et kõigepealt tuleb köisraudteega üles sõita, seal on võimalik liigelda kas jalgsi või bussiga. Capril on 2 linna, Capri ja Anacapri, nende vahel on 2-3 kilomeetrit.

Köisraudtee vagunist välja saanud, sattusime kohe linna peaväljakule, mille nimi on Piazza Umberto I. Kodus peaks järgi vaatama, mis tegelane see Umberto oli. (Nüüdseks on juba selge, et tegemist oli Itaalia teise kuningaga J)

Pisut kohanenud, otsustasime kõigepealt mööda kitsaid tänavaid ülespoole liikuda, et jõuda ühele vaateplatvormile. Ja nii nagu raamatust olime lugenud – veidi lärmakast peatänavast kõrvale ja satudki täiesti inimtühjadesse kitsastesse kõrvaltänavatesse, kus majakesed peituvad müüride ja väravate taha, kuid nende sissepääsud ja siseõued on hoole ja armastusega dekoreeritud.

Vaateplatvormilt avanes miljoni-dollari-vaade: saar oma lilledesse uppunud majadega, uskumatult sinine meri, valged laevad, pisikesed inimesed nagu vaaraosipelgad ümber laevade ujumas... Looduse lopsakus ja õitsevate taimede rohkus tekitavad paralleele ettekujutusega Eedeni aiast, kliima on pehme ja soe, lõunamaist kuumust leevendab ümbritsev meri ja paarisaja-meetrine kõrgus merepinnast. Ilmselt sai üles loetud päris suur osa neist põhjustest, mis teeb Caprist Capri.

Tagasi lärmakale peaväljakule jõudnud, ronisime väikesesse bussi ja sõitsime Anacaprisse. See linnake on väiksem ja vaiksem, seal on lihtsalt mõnus ringi jalutada ja maju vaadata.

Uuesti Capris tagasi, istusime veidi ühes restoranis ja nautisime külma õlut. Nagu ikka, oli tänav paari meetri laiune, inimesed jalutasid mööda ja aeg-ajalt sõitis mööda Capri tüüpiline transpordivahend – elektrikäru. Kusjuures – tagurpidi, sest tänav on ümberkeeramiseks liiga kitsas.

Mandril tagasi, oli meie esimeseks mureks toidupoe leidmine, sest varud olid otsakorral. Täna juhtusime olema piirkonnas, kus normaalse poe leidmine tundus päris lootusetu. Sõitsime läbi ühe mitte just väga väikese linna, kus liiklus oli täitsa crazy, linnatänavad olid JUBE RÄPASED, prügikastid olid mattunud prügi alla, ainsad toiduaineid müüvad asutused olid arbuusimüüjad mingite garaažide ees, kusjuures samas kõrval olid kotipoed, kingapoed, valgustipoed – tõeline glamuur... J. Siis jõudsime linna teise serva, mis oli puhas ja kena ja tee ääres oli suur Auchani kaubanduskeskus. Toidupood oli hiigelsuur ja seal oli lõpmata suur valik.

Täna elame me Vesuuvi jalamil kämpingus nimega ZEUS.

Reede, 07. juuli 2006

Öösel oli tugev äike ja sadas päris kõvasti. Hommik oli siiski soe ja päikseline, tundus, et vihm on möödas ja õhk peale vihma hästi puhas ja värske.

Olime Vesuuvi jalamil. 79. aastal oli suur Vesuuvi purse, mille tagajärjel kadusid siinkandis mitmed roomlaste linnad. Tuntuim neist on Pompei, vaatamiseks huvitavaim Herkulaneum, praeguse nimega Ercolano. Viimase eelis seisneb selles, et olles Pompeist natuke kaugemal mere ääres, langes siia jahtunud vulkaaniline tuhk ja muda, konserveerides niimoodi elanike poolt mahajäetud hooned. Kui 270 aastat tagasi need varemed avastati, selgus tõelise üllatusena, et isegi mõningad 2000 aasta vanused puitkonstruktsioonid on säilinud. Väljakaevatud linnas ringi jalutades tekib päris hea ettekujutus sellest, kuidas jõukad rooma patriitsid oma suvituslinnas elasid. Üks paremini säilinud hoonekompleksidest on saunad, kus jäi üle ainult imestada, et juba siis oli meeste saun oluliselt suurem ja siseõuega, naiste oma väiksem ja ilma „ülearuse luksuseta” J.

Herkulaneumiga tutvumise katkestas äikesehoog, mille möödumist me ootasime sealsamas 2000 aasta vanuses saunas istudes. Teine äikesehoog pool tundi hiljem oli veel ägedam ja pikem ja sellele me vandusime lõpuks alla: panime oma vihmakeebid selga ja paterdasime läbi paksu vee parklani. Kuna meie järgmine sihtpunkt oli Naapoli, oli meel päris murelik – kas Naapolist saab jääda õige mulje, kui vihma sajab ja sooja on napilt 18 kraadi? Kus on siis see „oobellanaapoli-i-i-i”... õnneks läks suurem sadu üle ja peale väikest muhendit (st õlut) ühes tänavakohvikus tundus Naapoli juba päris „bella” olevat. Tegelikult on ta ikkagi grandioosne suurlinn, kus elab üle miljoni inimese, nii et jätke kõik oma ettekujutused romantilisest Itaalia linnakesest. Hooned on muidugi imposantsed ja vaade kaldapealselt Naapoli lahele, Sorrento poolsaarele ja Capri saarele on suurepärased, eriti veel kui peaks olema selge ja päikesepaisteline ilm. Aga ettekujutusega „bella naapolist” polnud sellel suurt midagi pistmist. Pigem tekkis võrdlus Pariisi või Barcelonaga.

Ühte huvitavat pilti juhtusime nägema teel parkla poole: Naapoli üht butiikidega ääristatud peatänavat kasutasid oma äri ajamiseks mitut sorti mustad mehed. Suured valged linad asfaldile laotatud ja piraatkaupa - käekotte, päikeseprille jms täis laotud. Must mees iga 5 meetri tagant. Ühel hetkel korjasid kõik mehed välgukiirusel lina neli nurka pihku, kott üle õla ja kadusid, nagu poleks neid seal kunagi olnudki. Minut hiljem sõitis sealt mööda finantspolitsei ja veel 3 minutit hiljem oli äri jälle laiali laotatud. Tahes või tahtmata tekkis paralleel prussakatega... J

Peale Naapolit ootas meid ees 200 km kiirteed Rooma poole. Vaatamata väitele „kõik teed viivad Rooma” oli meil tõsiseid raskusi kämpinguni jõudmisega, sest jälle hakkas sadama, läks pimedaks ja tänavate rägastik osutus tõsiseks väljakutseks. Tunnike madistamist ja map&guide’ga suhtlemist ja siin me siis nüüd oleme: Rooma kesklinnale lähim kämping pindalaga 7 ha, rahvast pilgeni täis ja keskmine vanus 20 aastat. Ja homme vaatame, millist nägu Rooma meile näitab.

Laupäev, 8. juuli 2006

Äikesed on möödas ja ilm on suurepärane.

Arutasime hommikul tükk aega, millises järjekorras seda vaatamisväärsuste hulka vallutama hakata. Lõpuks otsustasime alustada Vatikanist. See jäi meile ka kõige lähemale.

Kämpingu infopunktist bussipileteid ostes selgus, et poole 9st kuni poole 5ni toimub transporditöötajate streik ja seoses sellega bussid ega metrood ei liigu. Vatikanini oli umbes 8 km... Neiu ütles, et tema ka ei tea, kuidas linna saab, ehk mõni buss ikka käib...

Tegelikult käisid nii bussid kui metrood, võib-olla harvemini kui tavaliselt. Metroopeatused olid üsna inimtühjad. Saime siiski ilma suuremate probleemideta Vatikani juurde kohale. Imetlesime natuke aega Püha Peetruse väljakut ja kirikut väljast ja otsustasime siis kirikusse sisse minna. Seal selgus, et sellise riietusega, millega on paras 30-kraadises kuumuses mööda linna traavida, kirikusse sisse ei saa. Ega seal midagi vaielda polnud, kirik ja Sixtuse kabel jäävad täna ära. Võtsime ette järgmised sihtpunktid, mis Vatikanist alates jalgsi kõndides teel jäid:

*Navona väljak – kunagi Domitianuse poolt rajatud staadioni kohal asuv pikk ja kitsas kaunite purskkaevudega väljak, mis on palistatud ristorantede ja pizzeriadega;

*Väike vabaõhukohvik lasanje ja õllega;

*Panteon – tõeliselt võimas ja ilus 2. sajandil rajatud kuppelkirik. Fantastiline!;

*Trevi purskkaev – imeliste skulptuuridega purskkaev väikesel väljakul ühe maja küljes. Rahvast murdu ja enamus pidas kinni tavast visata kaks münti üle õla purskkaevu. Esimene täidab soovi ja teine garanteerib, et sa kunagi veel Rooma tagasi tuled. Muidugi jäi ka meist sinna neli 10-sendilist;

*Hispaania trepid, paadikujuline purskkaev ja miljon inimest seal ümber. Kuna seal asus ka Rooma üks olulisemaid butiikide rajoone, oli tore vaadata ostujõulisi inimesi, Armanid, Diorid, Pradad jms kotikesega näpu otsas;

*Colosseum – kolossaalne... No mis sa siia ikka lisada oskad J

*Itaalia esimese kuninga Vittorio Emanuel II auks rajatud kompleks, mida roomlased ja kunstiteadlased peavad üheks maitselageduse tippsaavutuseks ja mida on ristitud hüüdnimedega „pulmatort” ja „Rooma valehambad”. Legend räägib lausa, et kunstiasjatundjad lootsid, et ehk pommitatakse see II maailmasõja ajal puruks, aga paraku nii ei läinud;

*Traianuse sammas, mis asus kuidagi üksi ja mahajäetuna Veneetsia väljaku (ei mingit sarmi, mida võiks seostada Veneetsia nimega!) kõrval.

Ja kuna streik oli lõppenud, siis ilma igasuguste probleemideta ühiskondliku transpordiga jälle kämpingusse tagasi.

Täna toimus jalgpalli MM-i 3.-4. koha mäng Saksamaa ja (vist) Portugali vahel. Meie lähedal asuvas kämpingu ristorantes kanti seda suurel ekraanil üle. Rahvas huilgas, aga kuidas mäng lõppes, seda me veel ei tea. Homme õhtul toimub mäng esikohale Itaalia ja Prantsusmaa vahel. Päris huvitav, mis sellistel maailma-ajaloo seisukohalt olulistel hetkedel Roomas toimub J Homme näeme.

Pühapäev, 9. juuli 2006

Meie jätkasime täna Rooma vaatamisväärsuste ülevaatamist: jalutasime Palatinuse künkal ja Rooma foorumi varemete vahel.

Seejärel viis tee üle Kapitooliumi künka ja peale seda olid külm õlu ja paar võileiba ühes kohvikus igati omal kohal. Edasi astusime sisse ühte kirikusse, kus on suurepärane laemaal ja üldse kaunis ja rikkalik barokkstiilis interjöör.

Viimaseks suuremaks objektiks olid Caracalla termid (ehk siis antiik-Rooma-aegne „linnasaun” J). No oli see see neil ikka luksuslik. Mitte ei kujuta ette, kuidas kirikusuurust leiliruumi kuumaks aeti. Praeguseks on termidest saanud müürid nagu müürid ikka ja tundus, et ka roomlased ise neist eriti ei hooli. Lihtsalt veel ühed varemed, mille vaatamise eest 6 eurot küsida. Isegi mingeid selgitavaid kirjasid polnud kusagil peale üldise jutu sissepääsu juures.

Tegelikult oli tänase päeva kõige suuremaks vaatamisväärsuseks rooma vutifännid õhtuse mängu ootuses. Circus Maximus, kus juba 2000 aastat tagasi linnarahvale põnevaid võistlusi etendati, kannab seda funktsiooni tänaseni. Sinna oli üles pandud 3 suurt ekraani ja juba 3-4 tundi enne mängu algust vooris sinnapoole meeletu rahvahulk, kõigil itaalia lipud käes, pasunad, näomaalingud, sinised jalgpallisärgid seljas...

Nüüd on siis mäng lõppenud ja läkski nii, nagu me lootsime – meie omad võitsid J! Peab siiski ütlema, et siin selles kämpingus on niivõrd rahvusvaheline seltskond koos, et võrdselt plaksutati nii Itaalia kui Prantsusmaa õnnestunud penalti peale.

Praegu, kümmekond minutit peale mängu lõppu on kuulda ilutulestiku podinat ja mõnda raketti on ka näha, möödasõitvad autod pasundavad ja kämpinguelanikud võtavad laulu üles. Tundub siiski, et siin mingiks suuremaks peoks ei lähe. Mis linnas toimub, sellest ehk kuuleme edaspidi.

Üks väike hoiatava sisuga lõik ka: täna õhtul kämpingu poole sõites olid nii metroo kui liinibuss puupüsti täis. Bussipeatuses peale trügides tajus Viljar, et keegi justkui askeldab ta püksitasku kallal, kus ta hoiab rahakotti. Nööp oli juba lahti tehtud aga rahakott õnneks alles. Pärast bussist maha tulekut möödusime nutvast tütarlapsest, kellel oligi midagi ära varastatud. Nii et selle koha pealt peab siin ikka väga ettevaatlik olema.

Aga itaallaste juubeldused koguvad tuure J!

Esmaspäev, 10. juuli 2006

Itaallaste võidurõõm muutus iga minutiga järjest suuremaks. Lisaks ilutulestiku podinale hakkasid möödasõitvad autod ikka rohkem ja rohkem tuututama. Selle saatel me siis lõpuks uinusimegi.

Täna oli meie viimane päev Roomas. Kuna laupäeval meid Püha Peetruse katedraali sisse ei lastud, jätsime selle ja Sixtuse kabeli esmaspäevaks. Lootsime, et ka järjekord Vatikani muuseumi ja Sixtuse kabelisse on esmaspäeval väiksem kui laupäeval. Üllatus oli rohkem kui suur, kui selgus, et esmaspäeva hommikul kell 10 on järjekorras seismas umbes 4000 inimest! Ja see ei ole liialdus. Saba oli üle poole kilomeetri pikk ja inimesed seisid väga mitmekesi kõrvuti. Sellise sabasseismise hinnaga 30-kraadilises kuumuses ei tundunud Sixtuse kabel enam kuigi ahvatleva vaatamisväärsusena.

Kirikusse lasti meid seekord ilma probleemideta sisse, kuigi ma olin kaasa võtnud täiendava varrukatega pluusi juhuks, kui jumalal peaks mu paljaste õlgade vastu midagi olema...

Kõigepealt sattusime sabasse, mis siirdus kupli tippu. 550 trepiastet ja kogu Rooma oli meie ees. Vaade oli ronimist väärt.

Uuesti maapinnal tagasi, leidsime end kristlaste suurimast katedraalist, mille säravaimaks täheks on Michelangelo projekteeritud kuppel ja Leonardo da Vinci skulptuur „Pieta”. Kirik on tõesti suursugune ja veidi uhkeldavalt rikkalikult dekoreeritud. Toredaimaks kunstiteoseks oli meie arvates apostel Peetruse skulptuur, kelle varbaid katsudes kõik külastajad fotografeerimiseks poseerivad. Selle tulemusena on Peetruse parema jala varbad olematuks kulunud.

Peale Püha Peetruse katedraali külastamist oli Rooma end meie jaoks ammendanud. Sõitsime tagasi kämpingusse, et hakata edasi liikuma. Kämpingu vastas oli suur toidupood, kus oli mõistlik oma toidutagavarasid täiendada. Õigele toidupoe parklasse viivale teeotsale me kahjuks pihta ei saanud, aga leidsime sealsamas poe kõrval teise koha, kuhu parkida. Vaatasin küll, et üks must mees jälgis meie manööverdamist ja mõtlesin, et äkki ei tohi seal parkida, aga midagi ta ütlema ei tulnud... See-eest oli ta midagi toimetanud sel ajal, kui me poes olime. Tagasi jõudnud, avastasime, et autol oli parempoolne tagumine ukseklaas ja tagaluugi klaas katki löödud ja asjades sobratud. Kadunud oli pagasnikust Viljari kohver koos kogu tema rõivatagavaraga ja tagaistmelt minu kohvrist kosmeetikakott. Meie suureks kergenduseks oli alles läptop koos fotode, memuaaride ja map&guidega! Vaese lolli varga saagiks langes hulk pesemata riideid ja kotitäis kosmeetikat, kus enamus potsikutest on kohe-kohe tühjaks saamas. Paras talle! Ja kasvagu talle vinnid nina otsa, kui ta ennast minu kreemiga määrib!

Leidsime mõne kilomeetri kauguselt Toyota teeninduse, kuid itaallastele omases aega-küll-maneeris selgus, et kui nüüd klaasid tellida, siis ehk kolmapäeval saab kätte ja ehk neljapäeval saab ette panna... Otsustasime kasutada käepäraseid rebi-lõika-teibi-vahendeid. Puuduvat tagaklaasi asendab nüüd ruuduline pleed ja uksklaasi suur kilekott. Ja kuna olud muutusid, siis Sienat ja Firenzet me sellel reisil ei külasta vaid hakkame kodu poole matkama. Eesti kindlustuse jaoks sai Rooma politseist ka paber võetud – ikka samas aeglases ja rahulikus stiilis J. Keegi ei tulnud isegi rünnaku objekti üle vaatama.

Seega – reisil võib igasuguseid asju ette tulla. Take it easy!

Teisipäev, 11. juuli 2006

Eileõhtune kämping oli väga mõnusa atmosfääriga. Naisterahvas vastuvõtus rääkis suhteliselt head inglise keelt, oli väga sõbralik ja jutukas, tervitas ja jutustas nii meie kui teiste kämpingusviibijatega. Tundus, et tegemist on teadlikult selliseks kujundatud suhtlemisstiiliga. Nende reklaambukleti põhjal võis arvata, et nad on spetsialiseerunud hollandlastele, sest buklett oli kahes keeles – itaalia ja hollandi keeles. Olmeruumid olid lihtsad, aga puhtad ja korralikud.

Meie alustasime päeva suure klaasikildude koristamisega. Nüüd on pagasiruum kildudest peaaegu puhas. Tagaistet peab puhastama tolmuimejaga.

Päev otsa sõitsime Itaalia teedel, vastu õhtut jõudsime Austriasse. Oleme siin ühes järveäärses kämpingus, hästi suures ja saksapäraselt „ornungis” – olmeruumid suured ja puhtad ja väga täpselt reguleeritud, mis kellani saab nõusid pesta ja mis kellast on WC koristamiseks suletud, platsid on nummerdatud ja ise ei vali siin midagi, vastuvõtja ütleb, mis numbri peale sa oma telgi paned J. Aga kuna kõik on tõesti puhas ja kena, on see kord täiesti asjakohane ja kämpingusviibijate huvides.

Kahjuks hakkas kohe peale meie saabumist vihma sadama, nii ei saanud vaatama minna, milline näeb välja järve rand. Loodame, et hommikul on vihm üle ja saab ka ujuma minna.

Kolmapäev, 12. juuli 2006

Hommikul oli im väga ilus. Võtsime käterätid kaenlasse ja läksime ujumiskohta otsima. Siis selgus, et järve ääres on küll kaks nn randa, aga mõlemasse tuleb osta pilet ja siseneda umbes nagu metroopeatuses läbi pöördväravate. Olime juba peaaegu valmis leppima sellega, et 3.50-eurilist päevapiletit pole meil ainult korraks ujumaminekuks mõtet osta ja järelikult ei saagi ujuma minna. Igaks juhuks küsisime receptionist ja selgus, et kämpingusviibijatele on rannapääse tasuta. Muidugi otsustasime seda võimalust kasutada.

Järv oli fantastilise rohekassinise puhta sooja veega ja rand suurepäraselt „sisustatud”. Järvele olid välja ehitatud puidust sillad, mille peal inimesed said päikest võtta. Selle peal olid ka nagid ja riiulid riiete ja käterättide jaoks. Järve kaldal olid riietuskabiinid ja puudealused murulapid päevitajatele. Vette oli ehitatud väike pontoonsaareke, kuhu ajaviiteks ujuda ja seal veidi lesida...

Rääkimata restoranidest, kohvikutest, jäätise- ja mahlaputkadest rannas. Kõik rannasviibija huvides, kõiks hästi organiseeritud, kõik puhas ja korras... Ja kõik maksab J

Veemõnud nauditud, panime kähku kolid kokku ja asusime Tšehhi poole teele. Ees oli peaaegu 700 km esimese Poola kämpinguni. Kell pool 9 õhtul jõudsimegi siia kohale – väike hõredaltasustatud kämping üsna lähedal piirile.

Ei saa jätta mainimata, et Tšehhi teed polnudki nii hullud, nagu me kartsime. Muidugi oleks me pidanud ostma kiirtee-vinjeti, sest tegelikult oli tasulist teed palju rohkem kui meie kaart näitas ja üsna ebamugav oli vahelejäämise hirmus mööda neid teid kihutada, aga kuna meie kaardi järgi oli meil vaid mõnikümmend kilomeetrit tasulist teed, mille pärast pole mõtet vinjetti ostma hakata, pidime natuke Tšehhi riiki petma... No mis teha J.

Täna on meie reisi eelviimane õhtu ja me tähistame seda vahuveini ja maasikatega J.

Neljapäev, 13. juuli 2006

Hommikul pakkisime oma kolid kiiresti kokku ja asusime jälle teele. Tänase päeva plaan oli ca 600 km, et jõuda õhtuks teise Poola kämpingusse. Eilne oli küll väga veider kämping, eriti kui võrrelda üleeilse Austria omaga, kus kõik oli hästi läbimõeldud, mugav ja käepärane ja ka silmale ilus vaadata. Poola kämping oli täitsa sürr – WC ja pesemine oli väikeses viilkatusega majakeses.Üks ruum oli kahe WC-ga, teine, mis pidi nagu pesuruum olema, sisaldas veel ühte WC-d ja betoonist kätepesurenni. Kogu kämpingu peale paistis olevat üksainus dušš. Sürriks tegi asja majakese sisekujundus: onni moodi majakeses „kahhel seinas, kahhel põrandal”, samas lahtine katusealune nagu ikka viilkatusega onnis, tohutu suured valged tahveluksed, barokkstiilis käepide ja selle kõrval „aidaukse” haak, betoonist valamu juures võimalus pesta ainult käsi ja hambaid, samas tohutu suur hulk nagisid, nagu peaks selleks protseduuriks ennast lahti riietama ja iga hilbu eraldi nagisse riputama, kaldlae külge kinnitatud peegel, millest vaatamiseks tuli pea selga ajada... JJ Aga noh, muidu oli ju kena koht. Hommikul kell 7 hakkas keegi usin inimene meie telgi lähedal trimmeriga muru niitma, seega saime üsna varase äratuse.

Poolakad on oma maanteedega tublisti arenenud võrreldes sellega, mis oli 4 aastat tagasi. Korra oli teel avarii pärast ummik ja läbi Varssavi sõitmine võttis tubli tunni, aga muidu liikusime päris käbedalt.

Tänane, selle reisi viimane kämping asub järvede piirkonnas Põhja-Poolas. Üllatavalt ilus suur kämping, kus elavad enamasti tõenäoliselt puhkusel poolakad. Meie tubli map&guide oli meile joonistanud trassi, mis haaras ka kohalike metsaradu ja karjateid, aga tänu sellele nägime kohalikku olustikku, mis meenutas väga Peipsi-äärset elu.

Ja nüüd istume viimast korda sellel reisil õhtusöögilauas. Meie ümber on ilusad kõrged männid, päike läks just looja ja taevas on veel ilus oranzh. Ja teeme plaane järgmiseks suveks.

Homme on veel 750 km sõita ja olemegi kodus tagasi.

Reede, 14. juuli 2006

Läksime õhtul veel järve üle vaatama ja kasutasime võimalust õhtuseks ujumiseks. Vesi oli väga soe, pehme ja täiesti sile. Kerge uduvine oli järve kohal.

Hommikul ärkasime varaste tennisemängijate tegevuse peale; kell oli 6.30. Otsustasime päeva alustada ujumisega.

Vesi enam paraku sinine ja läbipaistev polnud, aga mõnus oli ikkagi.

Seejärel viimased 100 kilomeetrit Poolas, siis Leedu, tavapärane söögikoht enne Läti piiri ja Läti.

Seekord otsustasime Lauri poolt Võrumaalt läbi sõita, seega ei keeranud me peale Riiat Valmiera poole vaid jätkasime teed Pihva suunas. Ligi 200 km äärmiselt igavat sirget teed! Võrumaa käänulised kruusateed olid peale seda nagu taeva kingitus J.

Ja kõige lõpuks ilus Võru-Tartu tee.

Kell 9 õhtul olime jälle kodus. 11 kuud tööd ja ootamist, et järgmisel aastal jälle minna.

Veel pole kindel, kuhu täpselt.

Enam pole kahtlust, et see on parim puhkus.