esmaspäev, juuli 25, 2011

Kesk-Prantsusmaa 2011

Neljapäev, 23. juuni 2011

Jaanipäevaeelne töönädal oli sel aastal lühike, kolmapäeval oli viimane tööpäev. Neljapäeva kasutasime ära rahulikus tempos asjade pakkimiseks, toidupoes kõige vajaliku ostmiseks, naabritega kassi ja kalade toitmise asjus kokkuleppimiseks ja lõpuks koos mamma ja Rossiga Võrumaale Lauri juurde sõitmiseks. Nimelt jääb mamma mõneks päevaks Laurile külla ja see andis meile ühtlasi võimaluse Sakil mõnusa jaaniõhtu pidamiseks. Sofia muidugi kasutas ära Tartu vanaema kohalolekut ja sisustas minu õhtu ohtra tagaajamise, „lehmasaba“ ja „vanaisa vanade pükste“ mängimise, lõustade tegemise, salajase koopa ja onni tegemise plaanidesse pühendamise ja muude selliste tegevustega, milleks sellel vahval neiul paistab püssirohtu jätkuvat küll ja veel. Muide – kui jutt juba püssirohu peale läks – Lauri on endale teinud väga vahva kartulipüssi paarist jupist plasttorust ja gaasileegisüütajast. Püssirohuks on autode startgaas ja vanaaegset musketit meenutavast püssist lendab kartul mitmesaja meetri kaugusele :) Lisaks sellele oli Lauri ehitanud Sofiale laheda kolmerattalise TRAIKI, käikudega ja puha… Heade ideede puudumise käes see pere küll ei paista vaevlevat!






Reede, 24. juuni 2011

Esimene telgis ööbimine oli Lauri juures tiigi kaldal õunapuu all. Vaatamata „tüüpilist jaanilaupäeva“ ennustavatele ilmaprognoosidele vihma ei sadanud. Õhtu oli küll jahedavõitu, kuid öö ja hommik imeilusad. Linnud äratasid meid kella 8 paiku. Oligi paras aeg hommikust süüa, telk ja pesemisasjad autosse pakkida ja otse Lauri maja kõrvalt põlluvaheteele keerata. Nimelt viib sealt otsetee Apesse. Olime otsustanud, et sõidame sel aastal veidi teist teed, läbi Daugavpilsi. Lühem see ei ole ja on pigem aeglasem, aga vahelduseks tahtsime ära proovida. Seega oli meil kuni Kaunaseni tavapärasest erinev marsruut. Selgus, et vana oli parem.
Peale Apet tahtsin map&guide käima panna, et kontrollida, kas navi ikka mõjuva põhjusega meid kruusateedele juhatab. Esimesed katsed ajasid päris ärevile, sest programm jooksis järjekindlalt kinni. Peale korduvaid katseid ja paari restarti hakkas asi siiski toimima ja sain endale teekonnast nö suure pildi ette. Selle tulemusena keerasime kruusateelt tagasi ja leidsime võimaluse siiski mööda lipitud-lapitud asfalti Lätimaa maanteid mõõta.
Sel aastal ei õnnestunud meil külastada tavapärast 19. kilomeetri söögikohta Leedus. Sõime lõunat Ukmerge pitsabaaris. Sealkandis saime ka esimese vihmavalingu kätte, nagu ilmaprognoosis lubatud oli…
Õhtul kohtume Varssavi kämpingus Lilia ja Aivoga. Nad alustasid oma reisi eile Soomest ja suunduvad Itaaliasse. Kuuldavasti olid nad Lätis kiirustamise eest trahvi saanud.
Jõudsime WOKi kämpingusse kell 21.30. Aivo ja Lilia saabusid paarkümmend minutit hiljem ja olid oma 1000-kilomeetrisest päevateest rampväsinud. Ka meil olid kondid pikast sõidust kangeks jäänud. Telgi ülespanek ja õhtusöögi valmistamine võtsid oma aja. Istusime veel veidi koos laua ümber ja siis kobisime magama.

Laupäev, 25. juuni 2011

Hommikul kuulsime läbi une, kuidas Tiislerid juba hommikusi toimetusi tegid. Kell 8 ei pidanud Aivo enam vastu ja ärgitas ka meid üles tõusma. Oligi paras aeg. Kuna Tiisleritel oli kindel soov normaalsel ajal oma järgmisesse kämpingusse jõuda, startisid nad kohe peale kiiret hommikusööki.
Ega meiegi aega raisanud, 9.30 kohaliku aja järgi asusime teele. Map&guide arvutas välja, et sellesse Prantsusmaa piirkonda, kuhu me minna plaanime, on Varssavist veel ca 1600 km. Seega peaksime täna läbima umbes 800 km ja ööbima kusagil Nürnbergi lähistel.
See osa Poolast, mis jääb Varssavi ja Wroclawi vahele, on ikka tõeline tüütus. Üks asula järgnes teisele ja nii kulus meil 360 km läbimiseks üle 6 tunni. Mõne aasta pärast on olukord muidugi parem, sest rohkem kui 100 km-l lõigul käis usin tee- ja sildade ehitus. Korraga töös oleva lõigu pikkus ja sellel nähtud masinate ja ehitusmaterjali hulk oli aukartust äratav, mõeldes meie Tallinn-Tartu maantee jupikestele, mis mitmeaastaste vahedega valmis saavad.
Wroclawist Saksa piirini oli juba väga korralik kiirtee ja Saksamaast ei tasu muidugi rääkidagi. Nii palju, kui lapatsit vajutad, nii kiiresti (ja kallilt, kui mõelda bensiinikulu tõusule) edasi liigud.
Kämpingusse jäime Dresdeni ja Nürnbergi vahele Pöhli. Ilm on kahjuks üsna kole, 14 kraadi sooja ja aeg-ajalt tibutab vihma, nii et võimalus järves ujumas käia võib jääda kasutamata.

Pühapäev, 26. juuni 2011

Ujumas me ei käinudki, aga ringi kämpingu vahel tegime küll, sest vihmasadu jäi järele. Tänane oli selles mõttes eriline kämping, et paisjärve kaldale nõlvakule oli eriti tihedalt pakitud 750 alalist suvituskohta. Osad neist olid nagu ikka paikseks muudetud haagissuvilad, aga päris palju oli ka pisikesi majakesi, terrass ees, lillepeenrad ja hekk ümber. Ilmselt pole hooaeg veel alanud, sest suurem osa olid hetkel tühjad. Kesksuvel ja ilusa ilmaga võib ette kujutada, kuidas umbes tuhat inimest üsna väikesel territooriumil külg külje kõrval majakestes rõõmsalt suvitavad ja seltsielu elavad. Keskmisel eestlasel on suurem isikliku ruumi vajadus, seetõttu ei kujuta ette, et meil tekiks tahtmine endale üks selline linnupuur alaliselt rentida.
Juba eile õhtul tekkis probleem map&guidega, õigemini GPSiga, mis ei ühildunud bluetoothi kaudu arvutiga. Täna hommikul proovisin jälle – ei midagi. Ka korduvad restardid ei aidanud ja minu nördimus aina kasvas. Lõpuks aitas seesama, mis mitu aastat tagasi Itaaliaski – bluetoothi lüliti oli vaja sisse lülitada :D. Oli teine arvutit istme alla toppides väljalülitatud asendisse läinud...
Mööda Saksamaa kiirteid edela- ja lõunasuunas kihutades ei pannud konditsioneeritud õhuga autos tähelegi, et väljas on temperatuur tõusnud 28 kraadini. Ühes bensiinijaamas väikest peatust tehes tundsime esimest korda selle reisi ajal lõunamaist soojust. Õnneks säilis see kuni õhtuni, kui jõudsime kohale kämpingusse Prantsusmaal Bourg-en-Bresse lähistel. Panime telgi üles väikese järvekese lähedale, milles elavad konnad esitavad praeguses õhtupimeduses lahedat konnakontserti. Ritsikad siristavad ja nahkhiired lendavad hääletult ringi. On väga mõnus istuda, kuulata ja lasta puhkusetundel enda sisse tulla.

Esmaspäev. 27. juuni 2011

Konnad ja ritsikad lõpetasid oma kontserdi ööpimeduse saabudes ära. Nende käest võtsid varsti järje üle varased laululinnud. Siis alustasid tuvid oma „uhhuu-kulu-kulu“-ga. Ega selline ühtlane saatemuusika tegelikult magamist ei sega. Pigem segas telgi peale paistev päike, mis meid kell 8 hommikul äratas.
Suures kämpingus oli peale meie veel 3 komplekti ööbijaid. Peale meie lahkumist jäid veel ühed – ikka tõesti ei ole veel hooaeg.
Jõudsime veidi enne kella 12 Bourg-en-Bresses asuvasse Brou kloostrisse. Piletit ostes kuulsime (selges prantsuse keel muidugi, nagu siin üsna tüüpiline), et klooster on lõunaks suletud 12.30 – 14.00. Läksime siis kõigepealt linnaga tutvuma. Parim osa sellest oli väike külm lõunane õlu ühes brasseries. Peale selle olid veel kaks keskajast säilinud maja
ja lõputu hulk kukeskulptuure. Tegemist on nimelt piirkonnaga, kus kasvatatakse bresse kanasid, mida nimetatakse neljandaks gastronoomia-imeks maailmas. Erilist tõugu siniste jalgadega ja särav-valge sulestikuga kanade kasvatamine (täisväärtuslik, mitmekesine ja „öko“ toit, 10 m2 jooksuruumi iga isendi kohta, viimaste elunädalate mugav ja hästiventileeritud puur) on rangelt seadustega reglementeeritud. Selle tulemuseks pidavat olema uskumatult aromaatne ja maitsev liha. Prantsuse kuningas Henry IV olevat peale juhuslikku maitsmist 1591. aastal nõudnud seda oma õukonna menüüsse.
Aga muidu oli Bourg-en-Bresse tavaline Lõuna-Prantsusmaa siesta-aegne väikelinn: kõik poed kinni ja kõik inimesed restoranis või tänaval söömas.
Kella kaheks lonkisime tagasi kloostri juurde ja ostsime piletid.
Kloostri rajamise lugu on järgmine: Austria Margaret, imperaator Maximilian I tütar, abiellus 1501. aastal 21-aastaselt Philibert Ilusaga, kes oli Savoy hertsog. Kolm aastat hiljem sai Philibert jahil külma, jäi haigeks ja suri. Klooster on ehitatud armastatud abikaasa mälestuseks, selles asuvad ka Margareti, tema abikaasa ja ämma sarkofaagid, mis on kaunistatud tõesti imekaunite skulptuuridega.
Suurepärane arhitektuur, kivi- ja puuskulptuurid ning lisaks sellele ka maalikunsti väljapanek sisustasid mõnusalt paar tundi jahedas kirikus, enne kui pidime jälle sukelduma 35-kraadilisse kuumusesse. Jalutasime veidi ka kloostri aias, kus Villandry lossi eeskujul on köögiviljapeenrad ääristatud madalate pukspuuhekkidega ja peenardel köögiviljade vahel õitsevad lilled.
Peale toidupoe külastamist sõitsime mõnikümmend kilomeetrit edasi, et vaadata hästisäilinud keskaegset linnakest nimega Pérouges. Künka tipus asuv linn on nii ehedalt keskaegsena säilinud, et paljud prantsuse režissöörid kasutavad seda ajastutruu võtteplatsina.
Veel mõnikümmend kilomeetrit sõitu ja jõudsime tänasesse kämpingusse Rhone jõe kaldal. Värav oli kinni ja vastuvõtuputka ka… Lõpuks leidsime ühe härra, kes loomulikult puhtas prantsuse keeles selgitas, et peame talle ID-kaardi andma, ta laseb meid sisse ja vormistamine toimub homme hommikul. Jumal tänatud, et ma ikka natukene nende keelest aru saan. Isegi igavesti pika mitmesõnalise lause oskasin moodustada, kui enne sõnaraamatust paar olulist sõna meelde tuletasin :).

Teisipäev, 28. juuni 2011

Tänase päeva plaanis oli meil Prantsusmaa suuruselt kolmas linn Lyon. Saabusime siia 60 km kaugusel asuvast kämpingust veidi enne lõunat. Tänu navile leidsime suhteliselt kiiresti ühe parkimismaja Saone jõe kaldal, jalutasime üle jalakäijate silla ja asusime, raamat pihus, Lyoni vanalinnas „turisti tegema“. Michelini reisijuht oskas muidugi peaaegu iga keskaegse maja kohta midagi erilist ja olulist öelda. Meie seda vanalinnaga tutvumist nüüd nii tõsiselt ka ei võtnud, aga mõne maja ja sisehoovi vaatasime ikka raamatust näpuga järge ajades üle.
Nagu ühest varasemast messilkäigust meelde on jäänud, on kogu Lyoni vanalinn õhtul nagu üks suur vabaõhurestoran. Oli lõunaaeg ja ka praegu olid restoranid külastajaid täis ja isuäratavad lõhnad õhus. Lyon on nimelt Prantsusmaa gurmee-pealinn. Meie piirdusime siiski traditsioonilise külma õllega. Juhuslikult ette sattunud brasserie oli prantsuse stiili ehe näide: lauad nii sees kui väljas meie jaoks üle mõistuse tihedalt paigutatud, kõik oli mõnusalt kulunud, kujundus täiesti eklektiline, WC teisel korrusel pisikeses konkus samuti kulunud. Ja WC nurgas seina peal päevinäinud kondoomiautomaat :)
Juhuslikult sattusime sisse vaatama miniatuuride muuseumi galeriisse, kus olid väikestesse aknakestesse välja pandud miniatuursed ruumid miniatuurse sisutusega.
Täiesti hämmastav oli vaadata asju, mis on kõik nagu päris, aga sadu kordi väiksemad. Huvitav oli teada saada, et selliseid miniatuure kasutatakse näiteks filmivõtetel – miniatuurne lennuk rammib pisikesi majakesi ja pärast ekraanil paistab kõik nagu päris…
Edasi ronisime 35-kraadises kuumuses üles Fourviere künkale, kus asub kirik ja kust avaneb imeline vaade Lyonile, umbes võrreldav vaatega Montmartre’ilt Pariisile.
Kahjuks lõõskas päike lagipähe ja me ei jõudnud kuigi põhjalikult vaadet nautida.
Fourviere künkal on varemgi kirikuid asunud, kuid need pole tänaseni säilinud. Praegune kirik on ehitatud 19. sajandi lõpus ja nii nagu Michelini giid kirjutas, on tegu kummalise seguga bütsantsi ja keskaja stiilist. Õigemini oli kasutatud sõna „veider“. Ega ei tea tõesti Prantsusmaal ühegi teist kirikut, mis oleks kaunistatud värviliste ja kullast sillerdavate mosaiikidega. Kuigi sellel kirikul ei ole arhitektuurilist väärtust, meeldis see minule väga.
Jahedast kirikust olime sunnitud jälle lõõskava päikese kätte tulema. Vaatasime ära üsna kiriku lähedal asuvad rooma-aegsed amfiteatri varemed, mis on nüüdseks osaliselt tänapäevaseks vabaõhukontsertide kohaks ehitatud. Ühe etenduse ettevalmistamine seal just käsil oligi.
Peale künkalt tagasi alla jõudmist leidsime end üsna autoparkla lähedusest ja otsustasime veidi autos keha kinnitada. Seejärel seisis ees jalutuskäik linnaosas, mida nimetatakse poolsaareks ja seda ta tegelikult ongi kohas, kus saavad kokku Saone ja Rhone jõed. Tubli tund kulus ühes teele ette jäänud H&M poes shopates, teine tund mööda tänapäevase suurlinna tänavaid ja väljakuid jalutades. Lõpuks parkla juurde jõudes olime ikka päris väsinud.

Kolmapäev, 29. juuni 2011

Väljavalitud kämpingusse Lyoni lähedal jõudsime veidi peale kella 8 õhtul. Vastuvõtt oli juba suletud, sõitsime lihtsalt väravast sisse ja püstitasime oma laagri suure puu alla.
Veel õhtulgi oli väga soe, lämbe ja palju lendavaid (ja ka nõelavaid, nagu Viljari näitel selgus) putukaid. Need kõik olid märgid lähenevast vihmast, mis saabus öösel ja sadas mõnusalt kuni hommikuni.
Peale kämpingusse sisse- ja väljakirjutamist sõitsime mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Viennesse, mille ühe osa moodustab Rhone jõe vastaskaldal asuv St-Romain-en-Gal ehk gallo-romaani linn, mille roomlased asutasid rohkem kui 2000 aastat tagasi. Ajaloomuuseumi ekspositsioon oli väga huvitav, sisaldades lisaks tavapärastele potikildudele ja põrandamosaiikidele väga palju makette nii piirkonnast üldiselt koos mägede ja jõgedega, linnast tervikuna, kvartalitest sipelgasuuruste inimestega kuni üksikute majapidamisteni, kus umbes 3 cm suurused miniatuur-inimesed tegid oma toimetusi tänaval, aias, köögis, vannitoas vannis lebades või WC-s potil istudes.
Hämmingut tekitas veevärgi ja kanalisatsiooni olemasolu linnas, termide kultuur, siseõuede rohkus ja rikkalikkus ning üldine mulje, et selle linna elanikud olid jõukad ja armastasid elu nautida. Kulutasime muuseumis ja selle kõrval, kus asusid väljakaevatud tänavad ja majade vundamentide jäänused, päris mitmeid tunde.
Reisijuhi andmetel oleks pidanud Viennes vähemalt samapalju vaatamisväärset olema. Eks veidi mõjutas ka pilves ja jahe ilm, kuid tegime seal üsna väikese ringi, pöörates suuremat tähelepanu vaid St-Maurice katedraalile, mis on ehitatud 12. – 16. sajandil. Pikk ehitusperiood avaldub lausa interjööris, kus sammaste ja kaarte kuju muutub hiljem ehitatud osade juures oluliselt gootilikumaks. Mitme varem külastatud kiriku puhul on mainitud, et vaatamata ususõdadele ja Prantsuse revolutsioonile on kirikud säilinud päris hästi. Selle kiriku juures oli näha, mis juhtub siis, kui nii hästi ei lähe: maja fassaadil olid tühjad alusel, millel ei olnud mitte ühtegi skulptuuri. Hoone sees seisid mõned oma endisel kohal, kuid olid ilma jäänud peast. Meie, usukaugete inimeste jaoks, on see mõistmatu, aga ju siis oli millalgi kellelgi väga vaja tema veendumusega mittesobivad kujud hävitada.
Edasi viis meie tee Viennest lõuna suunas asuvate Le Pilat mägede poole. Praegu oleme kämpingus 550 m kõrgusel ja siin on päris jahe, ehk kuskil 16-17 kraadi. Aga homme pidavat jälle ilus ilm tulema. Kämpingupidaja juhatas meile sihtpunktid kätte ja lubas homseks kauneid vaateid mäetipust.

Neljapäev, 30. juuni 2011

Hommikul oli esimeseks asjaks pilk taevasse – kas päike paistab? No ega eriti ei paistnud. Vahepeal tundus lausa, et võib veidi vihmagi tulla.
Veetsime kämpingus tavapärastest hommikutest veidi rohkem aega, sest meil oli ju tasuta internet! Ülearu sageli seda Prantsusmaal ette ei tule. Võtsime nii õhtul kui hommikul, mis võtta andis ja lugesime läbi kõik „Postimehe“, „Õhtulehe“ ja Delfi klatšijutud.
Kämpingust oli vaja paarkümmend kilomeetrit mööda mägiteid ülespoole sõita, et jõuda Cret de la Perdrixi mäetipu lähedale. See on siinse Le Pilat mäestiku kõige kõrgem tipp oma üsna tagasihoidliku 1432 meetriga. Sealt kulges matkarada umbes 5 kilomeetri kaugusel asuva Col de l’Oeilloni tipuni.
Mõlema mäe tipust avanes fantastiline vaade ümbritsevatele orgudele ja mäeahelikele. See, kui kaugele selge ilma ja hea nähtavusega oleks võinud näha, on veel uskumatum kui see, kui kaugele me tänase veidi sompus ilmaga nägime! Col de l’Oeilloni tipust näiteks oleks võinud näha Mont Blanci lumist tippu.
Mägedes matkates saab väga hästi selgeks, kui oluline on kihiline riietus. Rääkimata sellest, et 18-st soojakraadist 500 meetri kõrgusel kämpingu juures sai 10-11 kraadi 1300 meetri kõrgusel. Metsa või põõsaste vahel tuulevarjus ja aeg-ajalt paistva päikese käes tundus, et tahaks kõndida T-särgi väel. Mäetipus lõõskava tuule käes ja paksu pilve taha kadunud päikesega vedasin pähe mütsi, tõmbasin fliisi luku lõuani kinni ja panin peale tuulekindla kilejope. Ja nii ma neid riideid siis eemaldasin ja lisasin, vastavalt sellele, mis toimus ümberringi ja üleval taevas.
Mäetipud edasi-tagasi ära külastatud, jätkasime sõitu lõuna suunas. Kahel pool teed laiusid puuviljaaiad. Madalakasvuliste puude okstel paistsid küpsed aprikoosid. See kant oma üsna tasase maa ja ilmselt piisava sademete hulgaga pidavatki olema suur puuvilja-piirkond.
Tänase ööbimiskoha lähedal asub Pierre-Aiguille mäetipp, kust avaneb järjekordne supervaade Rhone jõe orule. Autoga sai mööda imekitsukesi teid üsna kõrgele sõita ja sealt edasi läksime veel paarsada meetrit jalgsi. Nüüd oli ilm soe ja päikeseline, seega nautisime mõnuga kauneid vaateid ühele ja teisele poole.
Tegelikult oli meil plaanis ööbida Tournon-sur-Rhone linnas, mis asub teisel pool Rhone jõge. Just siis, kui olime jõudnud sillani, et üle jõe sõita, sulges politsei liikluse silla suunas, sest siin algas mingi festival. Et ka siinpool jõge on kämping, muutsime kärmelt navi sihtpunkti koordinaate ja oleme nüüd kämpingus linnas nimega Tain-l’Hermitage. Selle linna ümbrus on väga kuulus veinipiirkond, kust pärinevaid veine müüakse ka meil Eestis. Belvederelt alla sõites olid kahel pool teed viinamarjad-viinamarjad-viinamarjad… Läheme homme mõnda kohalikku poodi vaatama, kas ka seal on kohalikud veinid müügil.

Reede, 1. juuli 2011

Kämping asus linna sees. Ühelt poolt sõitsid autod mürinal mööda ja teisel pool asus Rhone kaldapromenaad, kus kohalikud õhtul ja hommikul mööda kõndisid või jooksid või sõitsid jalgrattaga või jalutasid oma koeri.
Kuigi eilse päev jooksul oli ilm päris soojaks ja päikseliseks muutunud, läks õhtul jälle üsna jahedaks. Öösel hakkas telki raputama tugev tuul. Lugesin hiljem, et Rhoni jõe org ongi väga tuuline paik, sest asukoha ja pinnavormide tulemusena puhub seal sageli mistraal.
Läksime kohalikust toidupoest l’Hermitage veine otsima. Lidlis neid siiski polnud, võtsime mõned Cote du Rhone omad.
Tournon-sur-Rhonest sõitsime mööda väga kitsast ja käänulist teed linnakesse nimega St-Romain-De-Lerps. Tegemist oli järjekordse mäetipus asuva 360-kraadilise vaateplatsiga. Juba rohkem kui 50 aastat tagasi olid siia paigutatud infotahvlid, kuhu oli üles joonistatud ja kirjutatud kõik, mida silm näeb.
Lisaks infole silmapiiril asuvate mägede ja jõgede kohta andis see infot ka selle kohta, kui palju tihedamaks oli selle aja jooksul muutunud piirkonna asustus. Päris palju oli muutunud ka Rhone jõgi, millele tänaseks päevaks on lisandunud kanalid, tammid, elektrijaamad, lüüsid ja sillad.
Järgmisena tegime väikese matka teise mäe tippu, kus asusid Crussoli kindluse varemed. Keskajal valminud kindlus on ehitatud valgest kohalikust kivist.
Kõige eredam mälestus sellest väikesest matkast on meeletu tuul, mis mäe tipus lõõtsus. Tõsimeeli tundus aeg-ajalt, et tõstab meid lendu nagu liblikaid.
Edasi jätkus reis ca 100 km lõuna suunas. Täna õhtuks jõudsime Ardeche’i jõe kaldale kämpingusse. Siin on tegemist juba täiesti tõsise turismipiirkonnaga nimega Gorges de l’Ardeche, mis meelitab turiste jõe kõrgete valgete kaljuste kallastega, võimalusega kanuu või kajakiga sõita ja kindlasti ka võimalusega soojas ja päikselises kliimas aeg maha võtta ja elu nautida. Kämpingute tihedus ja hinnad peegeldavad piirkonna populaarsust.
Kohale jõudes oli 30 kraadi sooja, seega alustasime peale telgi püstitamist ujumisest. Jõe vesi oli soe ja mõnus. Nüüd püüame teha edasisi reisiplaane. Päris raske on midagi pikemalt ette planeerida, sest info ja võõraste Prantsusmaa kohanimede hulk Michelini reisijuhis on liiga suur, et seda korraga pikema perioodi planeerimiseks kasutada. Ja ausalt öeldes puudub selleks ka igasugune vajadus. Piisab täiesti täna õhtul tehtud plaanist homseks.

Laupäev, 2. juuli 2011

Tänane hommik oli senistest erinev. Jääme siia kämpingusse ka teiseks ööks ja seega ei pidanud me telki maha võtma. Ja ka hommikune ujumine on üsna eriline. Ardeche jõe vesi oli üle ootuste soe, põhi liivane ja jõe sügavus meie ujumiskohas umbes 1,6 meetrit. Jõe vool oli hästi nõrk, ei saanudki aru, et vesi oleks kuhugi kandnud.
Alustasime tänast päeva Aven d’Orgnaci koopa külastusega. Nagu eelmisel aastal Sloveenias selgeks sai, tekivad lubjakivisse vee mõjul pikkade aastatuhandete jooksul koopad stalaktiitide ja stalagmiitidega. Olime näinud mullu Skotšjani ja Pivka koopaid ja tundus, et millegagi üllatada on meid päris raske. Üllatus siiski tuli. Nimelt sisaldas tänane koobas eriti suures valikus ilusaid valgeid looduslikke skulptuure ja prantslased on äärmiselt osavad nende demonstreerimisel.
Koopa külastus lõppes tõelise „koopasümfooniaga“, kus muusika saatel valgustati erinevaid skulptuure erineva rakursi alt. Tulemuseks oli muinasjutuline lavastus, mida kõik vaimustusega jälgisid. Meie giid, vanemapoolne habemik mees, oli ka muidugi äärmiselt muhe ja tekitas rõõmsa loomingulise õhkkonna.
Seejärel asusime Ardeche’i jõe kaldapealseid avastama. Eile seisis meie ees dilemma, kas teha seda autoga või matkates. Viimane variant langes siiski ära, sest matkaraja pikkus mööda jõekallast ühes suunas on 21 kilomeetrit ja ei tundunud kuigi ahvatlev valida sellest välja ühte lõiku, mida 2 korda läbi käia. Seega otsustasime auto-variandi kasuks. Kaunite vaadetega teekonna pikkuseks on 38 kilomeetrit. Iga mõne kilomeetri tagant on belvedere ehk kauni vaatega platvorm. Esialgu kasutasime ära peaaegu iga võimaluse heita pilk kõrgete valgete kaldakaljude vahel looklevale jõele, mis oli tihedalt täis tipitud kanuu- ja kajakisõitjaid. Pärast seda, kui me ühes peatuskohas ülevalt serva pealt alla jõeni matkasime ja siis pool tundi sealt üles tagasi rühkisime, sulas esialgne entusiasm kuuma päikese ja 30-kraadilise kuumuse käes märgatavalt ja otsustasime peatuda veel ainult kõrgema reitingu osaliseks saanud belvederede juures. Kõige viimaseks peatuseks oli Pont-d’Arc ehk looduslik kaarsild üsna meie kämpingu lähedal. Olime sarnaseid näinud ka Sloveenias, kuid tänane ületas neid mitmekordselt oma suurusega.
Jõudsime veel ettenägelikult külastada ühte Lidlit, sest homme on pühapäev ja valdav osa toidukauplusi suletud. Seejärel loputasime päevase väsimuse jões ujudes maha ja tegime valmis plaani homseks. Prantsusmaa lõunaosaga tuleb homme hüvasti jätta, õhtuks jõuame juba sadakond kilomeetrit põhjapoole.

Pühapäev. 3. juuli 2011

Kell 11 hommikul saime oma kraami autosse ja asusime teele, isegi veel täpselt teadmata, mis meid täna ees ootab.
Esimesena oli plaanis külastada keskaegset linnakest nimega Thines. Selle koha leidmisega tekkis eile väike probleem, sest map&guide sellise nimega kohta ei tundnud. Selle asemel oli olemas koht nimega Malarce-sur-la-Thines. Kuna selle asukoht tundus Michelini reisijuhi kaardi järgi õige olevat, panime selle navis esimese sihtpunktina sisse. Mägiteed sinna olid käänulised ja läksid järjest kitsamaks. Nad pakkusid muidugi ka kauneid vaateid, aga väga kitsastel ilma barjäärita teedel sõites jään ma kõrvalistmel üsna vagaseks ja hoian pingsalt ukse kohal asuvast käepidemest kinni :). Pole parata, ei oska ma nautida kuristiku serval kihutamist. No ja ega me TEGELIKULT ei kihutanudki :)…
Lõpuks jõudsime ühte eriti kitsast teed pidi sihtpunkti pärale, kuid see paistis küll kõigest paari majaga küla olevat. Oma napis prantsuse keeles pärisin ühe maja rõdul olevalt papilt, kes meie tegemisi suure huviga pealt vaatas, et kus asub kirik. Puhkavaks hollandlaseks osutunud papi seletas heas inglise keeles, et õige Thines asub siit kümmekond kilomeetrit eemal. Püüdsime siis navist leida õige Thinesi üles, see aga polnudki nii lihtne. Lõpuks leidsime koha Malarce-sur-la-Thines/Thines. See siis oligi see õige koht. Veel hea hulk käänulisi teid ja saimegi ära näha väga väikese vana külakese ja selle keskel asuva 12. sajandil ehitatud kiriku. Kiriku kõrval oli küla surnuaed vanade haudadega. Muidugi oli ka uuemaid, kuid tundus, et väga palju elanikke selles külas praegu enam pole. Ekslemine ja otsimine tasus vaeva, sest tegemist oli väga eheda ajalooga ja omal moel kordumatu külakesega.
Raskesti leitud Thinesist oli veel raskem minema saada. Navi pakkus välja ühe pisikese tee, mille me väikeste kõhkluste järel üles leidsime. Tee läks ikka kitsamaks ja kitsamaks. Ühes kohas tuli meile vastu Saksamaalt pärit väikeauto. Meie taga oli Belgia auto. Selleks, et üksteisest mööda pääseda, tuli Saksa autost veidi pahura moega neiu, avas õnneks elektrita karjavärava ja nende auto sõitis sellest sisse. Pääsesime neist mööda, kuid veidi edasi sõites lõppes tee ära. Selles kohas, kus nii navis kui map&guides oleks pidanud minema harutee paremale, polnud kunagi mingit teed olnudki… Pöörasime otsa ringi ja sõitsime mööda tuldud teed tagasi. Õnneks sel korral meile keegi vastu ei tulnud. Tundus, et navigatsiooniseadmed juhatavadki turiste üliväikestele teedele, kuhu paberkaartide ajastul ükski võõras ei sattunud. Uuesti Thinesi juures tagasi, otsustasime valida teise väikese tee, mis pidi 7,2 km pärast kuhugi välja jõudma. Tuli välja, et see on nii uus tee, et kumbki meie naviseadmetest ei teadnud seda teed. Õnneks jõudsime täitsa õigesse kohta välja ja jätkasime teed juba mööda korralikke maanteid.
Peatusime korra ühel ilusa vaatega mäekurul, jätsime marsruudist välja liiga kaugel asuva kose ja jõudsime tänasesse kämpingusse üsna varakult. Pidin mitu tundi tööd tegema, sest 5. juulil on töötajatel palgapäev. Saime siin ka internetti, nii et tööasjadega on asi nüüd korras.
Tänane väga hõreda asustusega kämping asub mägedes rohkem kui 700 m kõrgusel. Kui päike paistis, oli päris palav. Nüüd on päike metsa taha vajunud ja ilm meenutab tavalist eesti suveõhtut oma jaheduse ja putukatega. Miski ei viita sellele, et oleme üle 2500 km lõuna pool.

Esmaspäev, 4. juuli 2011

Hommik oli üsna sombune ja sooja vaid 14 kraadi. Seega panime üsna kärmelt laagri kokku ja sõitsime Mont Mezenci poole, kus oli plaanis esimene matk.
Mont Mezenci piirkond paistab olevat populaarne suusatajate hulgas. Lugesin reisijuhist, et siinses ümbruses on talvel rohkem kui 100 km murdmaaradasid. Loomulikult on suvel siin väga palju matkajaid. Mõned alustasid oma matka Les Establesi külast, meie sõitsime ikka autoga metsa äärde välja, nii et jalgsi jäi meil minna ehk paar kilomeetrit, mille jooksul tõusu on 245 meetrit. Siinne floora pidi olema asjatundjate jaoks väga huvitav ja liigirikas. Meie eriti suured asjatundjad ei ole, aga tore oli kohata siin meile hästi tuttavaid taimi, näiteks kullerkuppe ja karikakraid.
Mezenci mägi on vulkaanilise päritoluga, kuid tänapäeval ta enam väga tüüpilist koonust ei moodusta. Praegu on tal kaks teineteise lähedal asuvat tippu, üks 1749, teine 1753 meetrit kõrge. Vaated olenevad ilmast ja jälle oleks olnud võimalus näha Mont Blanci. Samuti oleks hea nähtavuse korral näinud Le Pilat mäge, mille tipust me mitu päeva tagasi Mont Mezenci poole vaatasime.
Käidud-nähtud, sõitsime autoga ca 20 km edasi Gerbier-de-Jonci mäe suunas. See oli hoopis teistsugune mägi, millest üles ronimine eeldas korralikke matkasaapaid, matkakeppi ja kõrgusekartuse puudumist. Võimalus mäele pääseda maksis 2 eurot ja selle eest oli enam-vähem iga meetri peale maalitud sinine nool ning paljudesse kohtadesse raiutud astmeid ning kinnitatud astmelaudu. Sellele vaatamata kohtasime oma teel mitut eakamatest inimestest koosnevat või lastega seltskonda, kes olid nii üles- kui allaminekuga tõsiselt hädas. Mäe tipust avanes tavapärane miljoni-dollari-vaade ümbritsevatele mäeahelikele ja seekord boonusena ka lähenevale vihmapilvele.Tagasi alla jõudnud, selgus, et Gerbier-de-Jonci mäe kõrval on Loire jõe läte. Kuna vulkaanilise päritoluga mägi koosneb tahkunud laavast, laseb see vett läbi. Jõudnud mäe all asuva vettpidava graniidikihini, väljub vesi maa seest allikatena, millest saab kokku jõgi. Kuna allikaid on mitu, pidavat kestma lõputud vaidlused selle üle, milline neist saab au ja kuulsuse endale. Igatahes sellest kohast, kus asus lätet tähistav tekst, täna tilkagi vett ei tulnud.
Teel tänase kämpingu poole jäi meie teele d’Issarles’i järv, mis on tekkinud järjekordse vulkaani kraatrisse. Päris täpselt ümmargune ta pole, ühtpidi diameeter 1000 m, teistpidi 1200 m. Kirjade järgi oleks ta pidanud olema safiirsinine. Meie seda kaunist värvi ei näinud, sest taevas oli pilves ja vihma hakkas sadama. Õnneks oli kämpinguni veel paarkümmend kilomeetrit, nii et sõitsime saju alt läbi ja nüüd on jälle päris soe ja mõnus õhtu.
Oleme kämpingus Loire jõe kaldal mõne kilomeetri kaugusel Le-Puy-en-Velay linnast, kus on homme päris palju huvitavat vaadata.

Teisipäev, 5. juuli 2011

Öö oli päris jahe, nii 13-14 kraadi võib-olla. Kuna õhtul oli taevas pilvine, ei mõelnud me sellele, kustpoolt päike tõuseb. Hommikul selgus, et paistab telgi peale. Aga oligi paras aeg tõusta ja sõita mõne kilomeetri kaugusel asuvat St-Michel-d’Aiguilhet vaatama.
Kuni 1963. aastani ei teatud, kuidas oli tekkinud selline kitsa koonuse kujuline mägi, mille otsa juba 10. sajandil ehitati esimene väike pühakoda. Peale veealuse vulkaani purset 1963. aastal Islandil selgus ka d’Aiguilhe tekkelugu.
Kuna Le-Puy-en-Velay oli palverändurite sihtpunktiks ja lisaks sellele asub ta ühel Santiago de Compostela marsruutidest, tekkis seoses palverändurite rohkusega vajadus siinseid pühakodasid laiendada. Nii on ka Saint-Micheli kabelit 80 meetri kõrguse laavamäe tipus laiendatud nii palju, kui mäetipp vähegi lubas. Arhitektuuriliselt on imekspandav väikese pindala oskuslik ärakasutamine. Pühakoda sisaldab väikest väljapanekut pühadest reliikviatest, mis leiti 1955. aastal altari rekonstrueerimistööde käigus. Et puidust krutsifiksi, kangatükikesi ja elevandiluust karbikest mitte kahjustada, rääkis giidineiu meile nende leidmise lugu ja valgustas pühasid säilmeid vaid lühiajaliselt taskulambiga. Meie põlvkonna eestlastel tekivad „pühadele reliikviatele“ mõeldes muidugi omad assotsiatsioonid, mis on seotud filmiga „Viimne reliikvia“. Matsid jäävad matsideks…:)
Seejärel jalutasime mööda keskaegseid tänavaid Le-Puy-en-Velay katedraali poole. Kuumal keskpäeval jäi meie teele üks kena brasserie, kus oli mõnus värskendada ennast külma vaadiõllega. Vaatamata turistide hordidele maksis täiesti viisaka suurusega õlu ainult 2,20 eurot. Katedraal oli lühidalt kokkuvõttes võimas. Peasissepääsuni jõudmiseks tuli minna mööda tänavat ülesmäge ja mööda treppe üles. Kuna ka see pühamu on ehitatud mäe otsa, on tema peasissepääsupoolne osa kahekorruseline, olles arhitektuuriliselt seega väga eriline.
Katedraal oli nii väljast kui seest tugevate bütsantsi mõjudega.
Külastasime ka katedraali kõrval asuvat siseõue, kus tekitas elevust Navitrolla stiilis skulptuuride kasutamine ülemise karniisi dekoreerimiseks. Tundus, et vaatamata pühale paigale on lubatud ka väike eluterve huumor.
Le-Puy-en-Velay on kuulus oma käsitsi valmistatud pitside poolest. Sattusime ühte suveniiripoodi, kust ostsime kaasa väikese pitsliniku ja mammale pudelikese raudürdilikööri nimega Verveine, mis on samuti kohalik salajase retseptiga spetsialiteet.
Teel tänase kämpingu poole vaatasime üle Garabiti raudteesilla, mille ehitas aastatel 1882-1884 Gustave Eiffel koos inseneri Leon Boyeriga. Sild on 564 meetrit pikk ja vaatamata tohutule hulgale betoonile ja metallile mõjub kergelt ja elegantselt.
Silla ehitamine andis Eiffelile palju kogemusi, mis hiljem realiseerusid Eiffeli torni ehitamisel.
Tänases kämpingus tegime plaane viimasteks päevadeks Prantsusmaal, sest tahame enne Eestisse tagasipöördumist mõned päevad Horvaatias mere ääres „supelsaksa“ teha.

Kolmapäev, 6. juuli 2011

Mägedes, kus me viimasel ajal viibime, paistab olevat üsna tüüpiline, et niipea kui päike metsa taha vajub, läheb jahedaks ja ööd on viluvõitu. Täna hommikul oli jälle ainult 14 kraadi sooja.
Oleme Auvergne vulkaanilise päritoluga mägede piirkonnas, mis omakorda jaguneb veel väiksemateks piirkondadeks. Täna oleme Cantali mägedes, mille kõrgeimad ja kaunimad tipud on Puy Griou ja Puy Mary. Piirkond on üsna suur ja raske oli otsustada, kuhu minna ja mida vaadata. Lõpuks valime Michelini reisijuhi abil välja ühe marsruudi, mida mööda liikudes jääme lootma osaliselt teeäärsetele viitadele ja reklaamidele.
Esmalt suundusime Puy Griou poole. Umbes õigesse kohta kohale jõudnud, ei taha autost väljagi minna, sest taevas oli täis halle madalaid pilvi, mille sisse kadusid mäetipud. Pole mõtet pikka maad maha kõndida, et üleval pilve sees olles külmetada ja mitte midagi näha.
Otsisime võimalust väikeseks matkaks. Tegime peatuse linnakeses nimega Vic-sur-Cere, kus leidsime Office de Tourisme ja sealne töötaja soovitas meile kohalikku matkarada, mis viib jõeäärsesse kanjonisse ja sealt edasi kose juurde. Umbes pooleteisetunnine matk oli täpselt paras, et nahk soojaks saada. Jõeäärsed kõrged kaljused kaldad olevat 19. sajandil nii populaarne objekt olnud, et Pariisist korraldati siia eraldi reise. Kaljude vahel mõnusalt niiskes õhus, kuhu päike ei paista, jalge ees voolamas kristallselge vesi – tõesti oli tore koht.
Veidi edasi minnes jõudsime Cascade de la Roucolle koseni, aga praegusel aja see eriti võimsat vaatepilti ei pakkunud. Turismibüroo naine hoiatas meid, et vett sealt ei tule, aga natuke ikka tuli.
Veidi edasi sõitnud, sattusime keskaegse Pesteilsi lossi juurde.
See on eraomanduses ja praegugi elavad elanikud sees. 7,50 euro eest oleks pääsenud lossi sisse, aga otsustasime selle peale aega mitte kulutada. Ilm oli läinud ilusamaks ja tahtsime kusagile mäetippu ronida.
Edasi viis meie tee mööda mäeharju, kust avanesid imepärased vaated ümbritsevatele mägedele, siis piki Jordanne jõe orgu ja lõpuks hakkasime lähenema Puy Maryle. Tee hakkas kerima üles Pas de Peyroli kuru poole, mis asub 1588 m kõrgusel. Tee sinna on populaarne jalgratturite hulgas. Nende jaoks on lõpupoole asfaldi peale kirjutatud, mitu kilomeetrit kuruni on jäänud. Päris hull pingutus on jalgrattaga nii kõrgele sõtkuda.
Pas de Peyroli juurest algab tee Puy Mary tippu. Matkarajaks ei saa seda kuidagi nimetada, sest umbes 500-meetrine tee 200-meetrise tõusuga on sõna otseses mõttes asfalteeritud. Juba eemalt autoga lähenedes nägime mäe tipus tervet karja sipelgasuurusi inimesi. Kuna sinna on üsna lihtne minna, siis paistab see olevat ülimalt populaarne retk.
Ka mööda treppe ja siledat teed minnes tuli vahepeal ikka seisatada ja hinge tõmmata, enne kui jõudsime 1787-meetrise mäe harjale. Vaatepilt oli fantastiline: mäeahelikud, orud, metsad, sinine taevas ja valged pilved… Tugev tuul ka lisaks.
Mööda mäeküürusid viis ahvatlev matkarada kõrvalasuva Puy de Peyre-Arse tippu, mis on isegi veidi kõrgem, 1806 m. Kahjuks oli kell juba liiga palju, et seda matka ette võtta.
Panime järgmise kämpingu koordinaadid navisse sisse ja sõitsime tema poolt valitud ilmselt lühimat teed pidi kämpingusse. Ühe auto laiuse asfalttee ääres vahtisid lehmad meid ammuli sui, sest väga tihti seal vist autosid ei sõida :). See on see GPS-i ja navi-ajastu…

Neljapäev, 7. juuli 2011

Jätsime eile õhtul toolid välja, sest ilm oli ilus, kuigi jahe. Hommikul kella 6 paiku kuulsime äkki vihmakrabinat ja Viljar tormas välja toole ja oma saunalina telgi alla varju toimetama. Paar tundi hiljem hommikusöögiks valmistudes hakkas vahepeal vaibunud vihmasadu uue hooga peale ja seekord valas ikka korralikult. Esimest korda oli tõsiselt kasu kevadel ostetud suuremast telgist, kuhu mahume hädapärast laua ja toolidega sisse.
Seegi vihmahoog läks lõpuks üle. Pakkisime oma laagri kiiresti kokku ja asusime teele Pavini järve poole, kuhu oli ca 45 kilomeetrit. Lootsime väga, et kirde pool, kuhu me liigume, on ilm parem.
Pavini järv on üks mitmest vulkaanikraatrisse tekkinud järvest, mis on üpris ümmarguse kujuga. Ümber järve kulges mõnus matkarada. Vaatamata hallile taevale oli järve vesi hämmastavalt sinine. Ilm oli umbes nagu Eestis mõnusal septembripäeval, õhk oli hästi niiske ja sooja 14 kraadi.
Järgmisena oli plaanis külastada Muroli keskaegset lossi. Piletikassa juures selgus, et juulis ja augustis toimub neljal päeval nädalas, sealhulgas ka neljapäeval, nn „animeeritud külastus“, kus näitlejad etendavad keskaegset elu lossis. Pilet maksis 9,80 eurot ja etendus toimus loomulikult prantsuse keeles, seega pöördusime üpris nördinult ringi ja lonkisime mäest alla. Teele jäi linnakese park, kus vaatasime roosipeenraid ja puid, mille hulgas olid ka kaks sekvoiat. Iidsete ameerika sekvoiadega võrreldes olid need muidugi poisikesed, aga varem polnud me neid puid näinud.
Järgmise peatuse tegime Chamboni järve ääres, sest mägedesse pole mõtet minna, kui kõik tipud on mattunud pilvedesse. Ka see järv oli vulkaanilise päritoluga. Järve kaldale oli tehtud õpperada laudteega. See viis välja päris huvitava installatsioonini, kus raudvoodid olid kinnitatud järve põhja, igaühel põrandalamp kõrval. Seda oli päevalgi huvitav vaadata, seda enam võib vaatepilt olla müstiline, kui õhtul süttivad päikesepatareidega põrandalambid.
Sõitsime edasi kuulsasse spaa-linna nimega Mont-Dore. Siinseid termaalveeallikaid kasutati juba enne roomlasi ja muidugi ka roomlaste ajal. Prantsusmaa koorekiht sai siia tervisevetele sõitma hakata alles 19. sajandil, kui rajati maanteede võrk. Michelini reisijuhi andmetel oleks pidanud toimuma 19. sajandil ehitatud termides 4 korda päevas giidiga ekskursioon. Kohapeal selgus, et neid on siiski 2, kell 14.00 ja kell 15.00. Kell hakkas saama 5… C'est la vie :) Vaatasime natuke tänapäeva supelsakste elu piinlikult korras soliidses kesklinnas ja jooksime järjekordse vihmahoo eest autosse peitu.
Pidime tänaseks lõplikult loobuma plaanist minna Mont-Dore kõrgeimale tipule Puy de Sancyle. Jäime kämpingusse veidi väiksemasse spaa-linna La Bourboulesse ja proovime homme hommikul uuesti mägesid vallutada.

Reede, 8. juuli 2011

Eile õhtul pidime peale kämpingusse jõudmist veidi aega autos istuma, et oodata vihmasaju üleminekut. Panime kuivemat hetke kasutades ruttu telgi püsti ja sättisime oma laua ja toolid kohe telgi alla, sest iga natukese aja tagant tibutas ja oli päris jahe. Kuna olime maksnud 3 eurot elektri eest, kasutasime seda muu hulgas fööniga oma külmetavate jalgade soojendamiseks ja natuke märjaks saanud padja kuivatamiseks :)
Hommikul oli ilm jälle ilus, kuigi sooja oli vaid 12 kraadi. Otsustasime minna Prantsusmaa keskosa kõrgeimat tippu Puy de Sancy’d vaatama, mis meil eile halva ilma tõttu ära jäi. Autoga saime ca 1350 m kõrgusele, sealt edasi viis tõstuk umbes 1750 m kõrgusele ja siis puust trepp 1886 meetri kõrgusele mäetippu, kuhu olid ehitatud puidust platvormid korralike piiretega ja infotahvlitega ümbritsevate mägede kohta. Ühest küljest on see natuke naljakas, et Puy Mary tippu viis asfalttee ja Puy de Sancy tippu puidust trepid, kuid nähes, kui palju eakaid inimesi ja väikeste lastega peresid neid tippe külastavad, on ju tegelikult tore, et nad nii kättesaadavad on.
Tunglesime veidi aega koos teistega platvormil ja siis otsustasime veel mõned ümberkaudsed tipud läbi käia. Ühelt neist avanes lõpuks see vaade, mida võib julgelt nimetada „hingematvaks“. See oli tohutu avarus, mida ei varjanud ükski suurem mägi, roheliste, hallide ja kollaste toonide kooskõla, sinna sekka mõned sinised järvesilmakesed, sinine taevas, pilved ja veel miski, mis muutis vaatepildi tohutult avaraks ja ülimalt harmooniliseks. Istusime maha ja nautisime vaadet, mida kahjuks ei ole võimalik tema täielikus ilus fotole püüda.
Jälle tõstukiga alla tagasi jõudnud, ootas meid mõnekümne kilomeetri kaugusel juba järgmine mäetipp Puy de Dome, mis on neist kolmest kõige madalam oma 1465 meetriga. Dome mäed on Auvergne vulkaanide rahvuspargi kõige nooremad ja Puy de Domelt avaneb hea vaade vulkaanide reale.
Reisijuhist lugesin, et mäele viib üles tasuline autotee, kohe tipu kõrval on parkla. Kuna meil oli plaanis jalutada peale mägesid kõrvalasuvas Clermont-Ferrandi linnas, mida nimetatakse Auvergne pealinnaks, otsustasimegi sõita autoga üles. Mäe jalamil selgus, et see tee on hetkel suurte ümberehituste tõttu suletud. Ega siis midagi, matkasaapad jalga ja mööda muularada mäkke. Tõusu oli ca 400 meetrit ehk siis umbes 133-korruselise maja ülemisele korrusele. Mind võttis ikka väga lõõtsutama. Päike paistis ja palav oli ka. Tippu jõudnuna on aga alati hea meel, et sai ikka tuldud, sest vaated kompenseerivad kogu vaeva. Dome mäed on tõesti seni nähtuist kõige rohkem vulkaanide moodi.
Jõudsime ringi jalutades ühe ausambani ja infotahvlilt saime teada, et see on püstitatud lendurile nimega Eugene Renaux. Nimelt panid Clermont-Ferrandist pärit vennad Michelinid (justnimelt selle kuulsa rehvifirma asutajad) 1908. aastal välja auhinna 100 000 franki lendurile, kes lendab Pariisist Puy de Dome’le vähem kui 6 tunniga, pardal 75-kilogrammine reisija. Eugene Renaux tegigi selle teoks, sooritades lennu 5 tunni ja 11 minutiga. Lennukid olid muide tol ajal ikka väga algelised „moosiriiulid“…
Kuna Puy de Domel käimine võttis planeeritust tunduvalt rohkem aega, jätsime Clermont-Ferrandi vaatamata ja peale toidupoe külastamist sõitsime tänasesse kämpingusse. Homme alustame sõitu läbi Itaalia Horvaatiasse, et seal mere ääres päikest võtta ja ujuda.

Laupäev, 9. juuli 2011

Viimane kämping Prantsusmaal asus ühes väikelinnas, oli praktiliselt tühi ja veidi ülehinnatud. Suured lehtpuud, mis seal kasvasid, olid millegipärast väga palju kollaseid lehti langetanud, nendega oli kaetud kogu maapind nagu hilissügisel.
Meil oli täna vaja sõita ca 650 kilomeetrit, seetõttu otsustasime kasutada ainult kiirteid, mis siinkandis on tasulised. Mõned aastad tagasi oli kiirteemaks ca 1 EEK kilomeetri kohta. Täna maksime 650 kilomeetri kohta 53 eurot, seega 8 eurosenti ehk umbes 1,30 EEK-i.
Omapärane kogemus oli tänane üle Alpide sõitmine. Prantsusmaa poolt lähenedes sõitsime mööda orgu, kahel pool kõrged mäed. Tee tõusis tasapisi 1300 meetri kõrgusele ja siis jõudsime Frejusi tunnelini. See on 13 kilomeetrit pikk tunnel, millest pool asub Prantsusmaal ja pool Itaalias. Tunnel teeb Alpidest ülesõidu ikka väga lihtsaks ja kiireks, võttes paraku ära ka kõik elamused, mida kõrgetest mäekurudest ülesõit pakub. Ainus suurim elamus oli hind tunneli läbimise eest: 36,80 eurot!
Poole maa peal on info Itaalia piiri kohta, maanteel pisike jõnks ja tunneli kujundus pisut teistsugune kui Prantsuse poole peal. Hea, et tunneliehitajad teine teisest otsast alustades ikka enam-vähem ühe koha peale välja jõudsid :)
Itaalia kiirteedel Torinost ja Milanost mööda kihutades jõudsime Iseo järve kaldal asuvasse kämpingusse. See väike tundmatu nimega järv, mis asub Como ja Garda järve vahel, osutus tihedalt asustatud turismipiirkonnaks, mis võttis meid vastu 31-kraadise soojusega. Järv on helesinise veega ja võimsate kõrgete kaljuste kallastega.
Mahutasime end tüüpilise tiheda asustusega Itaalia kämpingu väikesele platsile kenasti ära, käisime järves ujumas ja nüüd valmistame õhtusööki ja vaatame, kuidas naabrid ümberkaudu ennast üles löövad, et laupäeva õhtul „välja“ sööma minna.

Pühapäev, 10. juuli 2011

Hommikul selgus, et meil oli platsiga väga vedanud, päike ei paistnudki telgi peale. Käisime peale ärkamist veel korra Iseo järves ujumas ja siis asusime teele Garda järve suunas, mis asus ca 40 kilomeetri kaugusel. Suurema osa teest liikusime edasi päris kiiresti. Ainus viivitus tekkis esimeses teele jäänud bensiinijaamas, kus meil ei õnnestunudki krediitkaarti kasutades bensiini võtta. Bensiinijaamad on iseteenindusega ja me jäime hätta itaaliakeelsete juhenditega. Õnneks ei olnud paak veel päris tühi.
Garda järvele lähenemisest andis märku tihenev ja aeglustuv liiklus. Kogu aeg oli tunne, et teel on mingi takistus, remont või avarii, millest on tingitud seisakud ja üliaeglane edasiliikumine. Lõpuks, kui olime umbes tunni ajaga vaid mõne kilomeetri edasi saanud, pöörasime järjekordsesse bensiinijaama, kus saime siiski 50-eurose kupüüriga oma auto ära tangitud. Selle aja peale oli ka liiklus veidi kiiremaks muutunud. Ilmselt sattusime pühapäeva hommikul lihtsalt tipptunnil järve poole liikuma. Otsustasime mitte sõita järve põhjatippu Riva del Gardasse, vaid käia umbes poole järve peal ujumas ja siis pöörduda tagasi. Järve vesi oli puhas, helesinine ja piisavalt soe, et mõnusalt veidi aega lainetes hulpida.
Järgmisena oli meil plaanis minna Sirmionesse Garda järve lõunakaldal, mida Tiina soovitas külastada. Me polnud varem sellest linnast midagi kuulnud. Turistide rohkuse järgi võis arvata, et teised küll on kuulnud :). Sirmione vanalinnale lähemal asuvad parklad olid pilgeni autosid täis ja me pidime üle kilomeetri 35-kraadises kuumuses edasi-tagasi kõmpima, et näha, millega siis tegemist on.
Linnake asub imekitsa poolsaare tipus. Paistis, et koha ajalugu on seotud roomlastega. Sissepääs linna meenutas vallikraaviga kindlust ja linnamüüridest sissepoole jäid ilusate majadega külgnevad kitsad tänavad ja nende keskel mitu väikest väljakut. Loomulikult oli kõik, mis jäi silmade kõrgusele, suunatud turistidele: restoranid, kohvikud, suveniiripoed, jäätisebaarid (eriti populaarne artikkel tänase ilmaga!), ehte-, rõiva- ja jalanõudepoed jne. Linnake ise asub mõnesajameetrise läbimõõduga poolsaarel, mida ümbritseb helesinine Garda järve vesi. Ühel poolsaare küljel oli sadam lõbusõitude tegemiseks, teisel linna supelrand.
Sõime jäätist, jalutasime ringi ja lõpuks löntsisime tagasi auto juurde. Kell oli pool 4 ja vaja oli otsustada, millises kämpingus veeta järgmine öö. Otsisime sobivat nii Veneetsia kui Trieste juurest. Lõpuks leidsime, et Horvaatia kämpingusse, kus meil oli plaanis suvitada, on veidi alla 400 kilomeetri. Mööda kiirteid jõuame päris mõistlikul ajal sinna kohale.

Esmaspäev, 11. juuli 2011

Jõudsime kämpingusse õhtul kella 8 paiku. Meie sõbrad Tiislerid jõudsid siia juba laupäeval ja nende käest olime kuulnud, et rahvast on väga palju ja raske on head kohta leida. Pühapäeva õhtuks oli asustus veidi hõredamaks jäänud, saime endale päris hea koha, kust näeme puude vahelt ka merd.
Täna kohanesime hoopis teise elurütmiga kui meil siiani oli olnud. Kuni reedeni ei ole vaja hommikuti asju kokku pakkida ega kuhugi edasi sõita. Päev saab sisustatud ujumise, lugemisega ja enda elushoidmiseks vajalike toimetustega (söögi tegemine, söömine, nõudepesemine, asjade tõstmine ühest kohast teise, et nad ei oleks otsese päikese käes, poes käimine jms). Õhusooja on veidi üle 30 kraadi, merevesi on umbes 24 kraadi soe – elu nagu kuninga kassil :).
Pealelõunal tegime väikese treti mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Vrsari linna. Meie olime seal oma Horvaatia-reisi ajal juba käinud, Tiislerid aga mitte.
Huvitav oli see, et eelmisel korral me ei leidnud siin mitte midagi huvitavat, seekord tundus linnake väga vahemereline ja mõnus oma kitsaste tänavate, väikeste siseõuede ja imeliste vaadetega Vahemerele.
Käisime puuvilju ostmas hiljuti valminud supermarketis, kust leidsime endale laualambi, et õhtul elektrivalgusel raamatut lugeda. Siiani olime kasutanud gaasilampi, kuid kuna elekter on siin nagunii hinna sees, pole gaasilambi kasutamisel erilist mõtet.

Teisipäev, 12. juuli 2011

Eile õhtul käisime Tiislerite pool õhtust söömas. Aivo oli ostnud kanafileed ja tegi sellest oma imemaitsvat kanawokki. Täna õhtul võõrustasime meie, aga latt oli muidugi hoopis madalale asetatud – tegime Prantsusmaalt ostetud konservist paellat. Seejärel jalutasime Vrsari, et vaadata, mis toimub õhtul jahisadamas. Rahvast oli palju, restoranides palju külastajaid, mõned tänavamuusikud ja lõputu rida suveniire ja hilpe müüvaid putkasid. Suveniire me osta ei tahtnud, aga ringi jalutada, inimesi ja paate vaadata oli soojal suveõhtul väga mõnus.

Kolmapäev, 13. juuli 2011

Kolmas päev Aadria mere kaldal möödus nagu kaks eelmist. Keskpäeva paiku ulatas meie kämpingunaaber meile üle piirdeheki pudeli külma kohaliku valge veiniga. Võtsime selle kaasa ja ruttasime Tiislerite poole, et seda koos Scrabble-mänguga võimalikult külmalt ära pruukida. Tiislerid olid vahelduseks sõitnud Istria poolsaare keskosas asuvasse Pazini linna vaatama ja kahjuks ei jõudnudki me neid ära oodata. Selgus, et nad olid pikemalt ja põhjalikumalt Pazini ja selle ümbruse ette võtnud.
Kuna neile on tänane päev viimane enne kojusõitu, läksime õhtul kohalikku kalarestorani sööma. Toidud olid väga maitsvad, teenindus viimase peal ja arve täiesti mõistlik. Jäime õhtusöögiga väga rahule. Hiljem oma telgi poole kõndides nautisime päris tuulist, aga väga sooja õhtut, mida valgustas peaaegu ümmargune kuu.

Reede, 15. juuli 2011

Kuigi eilne hommik oli veidi vines, läks päeval taevas selgeks ja oli väga soe, üle 30 kraadi. Käisime palju kordi ujumas ja hoidsime ennast puude varju, et mitte nahka punaseks põletada. Õhtul vaatasime loojuvat päikest, mis enne silmapiiri taha jõudmist siiski pilvedesse kadus, hiljem käisime täiskuu valguses veel korra ujumas. Merevesi on umbes 25 kraadi soe, nii et vette on alati väga mõnus minna.
Eileõhtune tuulevaikus oli täna hommikuks asendunud päris korraliku tormiga. Telgi juurde ei olnudki seda mitte niivõrd tunda kui kuulda. Nagu lainete mühinat kuuldes arvata oli, ei olnud võimalik merre ujuma minna. Kastsime end tammiga eraldatud lasterannas siiski korraks vette ning hiljem, vahetult enne ärasõitu üritasime ühes varjulisemas kohas veelkord vette minna, aga mis võimatu, see võimatu.
Istria poolsaare kiirtee on aastaga päris tublisti edenenud. Tänu sellele ja ummikute puudumisele läbisime tänaseks planeeritud 550 kilomeetrit igati mõistliku ajaga ja jõudsime õhtuks paradiisiaeda. See on nimelt Kaumbergi kämpingu nimi: „Paradise Garden“.

Laupäev, 16. juuli 2011

Kaumbergi kämping asub väga ilusas kohas Alpi eelmäestikus. Nagu Austrias ikka, on kas siin majad kaunistatud lilledega ja kõik on väga puhas ja korras.

Heas mõttes üllatavad olid siinsed tualetid-pesemisruumid – suured, soojad, läikivate kahhelplaatidega kaetud seinte ja põrandatega, korraliku santehnikaga… Üllatuslikult oli kogu selle luksuse juures nõudepesuvannide soe vesi tasuline. Peale 50-sendilise sisestamist näitas mõõdik, et võime kasutada 21 liitrit kuuma vett. Lobistasime mis jaksasime, aga üle 7 liitri ei osanud kuidagi oma 2 taldriku, panni ja kastruli pesemiseks ära kulutada.
Eilne õhtu oli päris jahe, nii et pidime üle hulga aja soojemad riided välja otsima. Uni on jahedamas kliimas muidugi hoopis kosutavam kui Vahemere ääres.
Pool 10 hommikul hakkasime sõitma, et Austriast läbi Slovakkia, sutsukese Tšehhi ja poole Poola normaalsel ajal Varssavisse Wokki jõuda.

Pühapäev, 17. juuli 2011

Jõudsime kämpingusse veidi enne 7, nii jäi meil piisavalt aega, et süüa teha, fotoaparaadist viimased pildid läpakasse tõmmata ja reisikiri stiiliparandusteks üle lugeda. See oli mingil moel ka sellesuvise reisi kokkuvõtte tegemine. Jäime väga rahule sellega, et võtsime ette suhteliselt väikese piirkonna Prantsusmaal, mille kohta me varem midagi ei teadnud. Reis oli hea rütmiga ja hästi tasakaalus, nägime nii linnasid kui loodust, nii mägesid kui jõgesid-järvesid, saime nii soojemaid kui jahedamaid ilmu, lõpuks veel päikest ja Vahemerd. Reisi pikkus oli täpselt paras selleks, et täna rahulikult koju tagasi sõita ja homme tööle minna.
Tavaliselt oleme hommikul ärganud kohaliku aja järgi kell 8. Kuna täna seisab ees 900-kilomeetri pikkune sõit, oli minu ülesandeks panna telefoni äratuskell 7-ks äratama. Raske oli küll tavalisest varem üles tõusta, aga eesmärk pühitseb abinõu. Käisime duši all, tegime kohvi ja praadisime mune, sõime, pakkisime laagri kokku, istusime autosse ja imestasime, kuidas me nii ruttu valmis saime. Kell oli 8.05. Selge! Minu telefonis on eesti aeg! Me ärkasime kohaliku aja järgi kell 6! Sellepärast siis oli nii raske silmi lahti saada :) Aga tänu sellele jõuame tund aega varem koju, kus meid ootavad mamma ja Tuuli pere.
Enne kui Riia külje all nina Eesti poole keerata saime, suutis läti politsei meid šokeerida. Riia ringteel oli mitmes kohas teeremont. Viimane neist algas umbes 6 kilomeetrit enne ringtee lõppu. Asfalt oli üles võetud, tee tolmas ja ees paistis lõputu rodu seisvaid autosid. Vaatasime arvutist, et kui Jugla kaudu ringi sõita, tuleb 6-7 kilomeetrit lisaks, aga saab vähemasti edasi liikuda. Pöörasimegi Riia poole viivale teele, kus läti politsei peatas järjest kõiki autosid. Politseinik küsis autodokumente, vaatas auto aknast sisse ja küsis siis vene keeles: „Noh, kas ei oska Eestisse sõita?“. Viljar ütles, et seal on ummik, sõidame ringi. Politseinik selgitas pahaselt, et ummik on ainult pool kilomeetrit ja ega me midagi sellega ei võida. Küsisime hämmeldunult, miks siis Jugla kaudu sõita ei või? Selle peale politseinik kehitas õlgu, ütles, et võib küll ja andis dokumendid tagasi.
Mis iganes põhjusel see kinnipidamine ja dokumentide kontroll seal toimus, mulle ei mahu pähe, mis on ühel politseinikul pistmist sellega, miks me Riia poole sõidame, mitte Eesti poole! Võib-olla ma tahtsin poodi minna, võib-olla otsustasime vanalinnas jalutada, võib-olla läheme kellelegi külla…! Täiesti uskumatult ebaviisakas käitumine! Ajaski une silmast ära :) Veel paar tundi sõitu ja oleme jälle kodus.

kolmapäev, august 18, 2010

Sloveenia 2010


24. juuli 2010

Sel suvel algas meie reis proloogiga.
Saime kodust tulema kella 1 paiku, käisime veel korra toidupoes kohvi ostmas ja kingapoes plätusid ostmas ja kell 2 algas sõit. Aga sõitsime mitte Valga vaid hoopis Viljandi poole, sest täna toimub Kablis meie klassi kokkutulek.
Tänavu oleme reisimas üsna ebatavalisel ajal. Kui me tavaliselt alustame jaanipäeva paiku, siis sel aastal pidime digitelevisioonile ülemineku pärast oma sõitu päris pikalt edasi lükkama. Teadupärast puhkab ka suurem osa vanast Euroopast augustis ja seetõttu on kämpingud rahvast täis ja hinnad laes. Saab siis näha, kas see on nii ka Sloveenias, mis on meie sellesuvise reisi peamine siht.

25. juuli 2010

Kabli tundub endiselt olevat üks jumalate poolt õnnistatud koht, kus on alati väga ilus ilm ja väga mõnus õhkkond.
Meie klassist olid kohal Tiina, Ene, Ene, Eve, Katrin, Ülle, Viljar, Eero, Anti, Aarne, Indrik ja Vello. Ajasime juttu, käisime ujumas, sõime-jõime lõkke ääres, käisime öösel veelkord ujumas ja ööbisime oma telgis. Hommikul kogunes suurem osa seltskonnast meie ärasõidueelseid askeldusi jälgima ja head reisi soovima.
Eile õhtul kohtusime ka Lilia ja Aivoga, kes olid tagasiteel Itaaliast. Nad jäid oma 3-nädalase reisiga väga rahule, eriti just viimaste päevadega Horvaatias mereäärses kämpingus, mis oli nende sõnul nagu maine paradiis.
Kell 10 asusime teele Läti poole. Esimene peatus oli juba 7 km pärast – meid ootas hommikusöök Treimanis Maarja ämma-äia pool. Väga mõnus oli nende ilusas õues kenasti kaetud laua taga kohvi juua ja juttu ajada, aga kuna ees ootab pikk tee Varssavini, ei saanud me väga pikalt seda nautida. Veidi enne 11 istusime autosse ja varsti ületasimegi Läti piiri. Rohkem meie reisil prolooge ei ole ja nüüd lõpuks on kohal ka see „õige“ reisi-tunne, mille saabumist me eile asjatult ootasime.
Nagu ikka, tegime 19 km peale Leedu piiri söögipe
atuse. Kuna hommikusöök oli üsna hiline, erilist isu meil veel polnudki. Ja tuleb tunnistada, et selle söögikoha populaarsus on pöördvõrdeline toidu kvaliteedi ja teenindusega.
Läbi Leedu oli üsna tüütu loksuda. Leedukad on täitsa arusaamatud oma kiirusepiirangutega. Väga paljudes kohtades on lubatud 70 km/h ja just seal nad jahivad rikkujaid. Me olime sunnitud ikka VÄGA korralikult sõitma.
Poolas seevastu peab roolis päris terane olema – liikluses käib paras sahmimine ja käed-jalad on kogu aeg tööd täis.
Kui Lätis-Leedus saatis meid Eestist tuttav troopikakuumus, siis siin Varssavi lähistel näitab termomeeter kõigest 19 kraadi sooja – sõitmiseks ja telgis ööbimiseks igati ok.

26. juuli 2010

Eile õhtul kämpingusse jõudes kukkusid meil suud üllatusest lahti – rahvast oli murdu! Kunagi varem pole see platsike nii tihedalt asustatud olnud. Õnneks saime endale hea koha soomlaste kõrval, kes oma mersuga suurt maja järgi vedades olid Horvaatias autol pidurid ära rikkunud. Täna hommikul käis mees siin Varssavis neid parandamas.
Kämpingus nägime autosid Hispaaniast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Sloveeniast, muidugi Hollandist – päris kirev seltskond. Kahjuks hakkas õhtul veidi vihma tibutama, istusime vihmavarju all, mis sai viimasel hetkel igaks juhuks kaasa võetud.
Hommikul ärgates oli põhjust juurelda, kas täna on „magame-lõunani-ilm“ või „asjad-kokku-ja-ruttu-minema-ilm“. Sadas. Ja mitte vähe. Ladinal. Temperatuur 13-14 kraadi.

Ära me siiski ei sõitnud, sest kohvi teha ja hommikust süüa saime katuse all, kus on välilauad. Kella 12-ks kohaliku aja järgi saime oma märja kraami autosse ja teekond jätkub Maribori suunas. Arvatavasti ööbime täna Austrias Grazi lähedal.
Meie naviseadest paistab palju abi olevat. Annab asjalikke juhendeid pööramiste asjus ja hoiatab kiiruskaamerate eest. Täpselt Poola piiril muutis isegi kellaaja ära – nii tark ja tubli!

27. juuli 2010

Eile sõitsime Poola lõpuni, siis mõnikümmend kilomeetrit Tšehhis ja jõudsime Slovakkiasse, millest olime lootnud ka veel läbi jõuda. Paraku nii siiski ei läinud. Enne jõudis õhtu kätte ja tuli hakata Slovakkiast kämpingut otsima. ACSI kämpingu-programm pakkus välja ühe kämpingu 25 km enne Bratislavat, mis pidi olema suures puhkekeskuses järve kaldal. Aadressi ei olnud antud. Panime sihtmärgi navisse kämpingu asukoha järgi ACSI kaardil. Esimest korda kogu selle programmi kasutamise aja jooksul juhtus nii, et kämpingu märk oli sattunud mitmeid kilomeetreid õigest kohast eemale. Nii me otsisime kämpingut saabuvas hämaruses täiesti valest asulast. Küsisime paari inimese käest, aga nad kas ei rääkinud inglise keelt või ei teadnud. Lõpuks sattusime ühe autoga noormehe peale, kes ütles, et ta elab kämpingu kõrval, sõitku me talle järele. Suured tänud talle, sõitsime päris pikalt ja juba täitsa pimedas tal sabas ja lõpuks jõudsimegi kohale.
Kämping ise oli paras sürr värk. Receptionis istusid kaks tädi, kes meie Eesti passe nähes lõpetasid inglise keele purssimise ja hakkasid pikema jututa meiega soravas vene keeles suhtlema. Noh et ikkagi nagu Nõukogude Liidust või nii... :D
Panime oma telgi kohe pesemismaja kõrvale. Varsti selgus, et duširuumid olid avatud vaid kella 21-ni. Hommikul saab pesta kella 6-st kuni 11-ni. Isegi nõudepesuruum oli suletud. Nojah.... Seevastu WC-s võis käia 24/7. Tore seegi.
Juba õhtul oli Viljar avastanud, et sigaretisüütajas ei ole voolu. Kogu meie elektrit vajav varustus käib selle väikese augu kaudu. Madratsi pumpasime õhtul täis jalapumbaga, aga hommikul oli siiski vaja viga üles leida. Kui oma mõistusest jäi puudu, helistasime Tartusse Toyota teenindusse ja küsisime nõu. Tore – kaitsmete juhend oli selle kaane teisel küljel, mille Viljar eest ära võttis ja, kirjad allpool, põrandale maha pani. Kapoti alla olev rida arusaamatu otstarbega kaitsmeid olid ettenägelikult kaasa pandud tagavarakaitsmed. 5 minutiga asi korras! Aitäh Toyota teenindusele hea nõu eest!
Sõitsime edasi Sloveenia poole. Kämpingusse jäime siiski Austriasse. Kohe piiri ääres oli jõeäärne kämping, mis tundus meile hästi sobivat. Sloveenia kämpingud on kõik üsna kallid, sest nad sisaldavad endas ka mingit termide-värki, mida meiesugustel ühe-öö-ööbijatel paraku üldse vaja ei ole.
Kui olime ennast Murecki kämpingus sisse seadnud, pidasime plaani, mida allesjäänud poole päevaga teha, kas minna Maribori või sealt veel veidi edasi mägedesse matkama. Lõpuks otsustasime, et ei tee kumbagi, vaatame Mureckis veidi ringi ja püüame siiski mingeid plaane teha eelseisvateks päevadeks. Nii oligi – käisime poes piima ostmas, vaatasime linnakese peatänava üle ja kiirustasime tagasi, sest vihma hakkas sadama.
Peale sadu tegime tiiru Muri jõe äärsel õpperajal (päris äkilise vooluga on see jõgi!), tegime õhtusööki ja nüüd on aega veel paar tundi lihtsalt logeleda, enne kui on aeg telki magama pugeda. Õhtu on päris jahe, umbes 17 kraadi sooja. Peale eesti troopikat päris hea jahedas magada.

28. juuli 2010

Austria kämpingutes elavad korralikud inimesed – õhtul kell 10 on vaikus majas ja hommikul varakult tõustakse üles, et juua kohvi , lugeda hommikusi lehti või minna jalgrattaga sõitma. Igal pool on tunda „ordnungit“. Ja enamasti sobib see ka meile.
Saimegi üsna varakult oma laagri kokku ja sõitsime Maribori. Piiripunktis pidime endale soetama kiirteevinjeti 1 kuuks. Teine variant oli 7 päeva, aga sellest meile ei piisa.
Maribor on suuruselt teine linn Sloveenias. Kuigi Berlitzi reisijuht leidis selles linnas ligi 2 lehekülge vaatamisväärsusi (erinevalt Lonely Planeti Euroopa-reisijuhist, kus Sloveenia-osas pole sellist märksõnagi), ei leidnud meie seal küll suurt midagi vaadata. Suurim ja tähtsaim vaatamisväärsus on 400-aastane viinapuu, tänu millele on Maribor pääsenud Guinessi rekordite raamatusse.
Ühes tänavakohvikus võtsime muhendiks väikesed kohalikud õlled – ja olemine läkski päris muhedaks.
Edasi sõitsime Rogla suunas, et teha esimene matk. Alguses kihutasime mõnikümmend kilomeetrit mööda kiirteed ja siis keerutasime veel mõnikümmend kilomeetrit üles mäkke. 27 soojakraadist all jäi üles jõudes alles vaid 18.
Meil on Tartust kaasa võetud raamat, kus on üksikasjalikult kirjas ligi 40 matkarada Sloveenias. Seekord võtsime ette raja nr 34, mille pikkuseks on 9 km ja selle läbimiseks peaks kuluma 2,5 tundi. Peamiseks vaatamisväärsuseks väikesed rabajärvekesed mäetipus.
Parkisime auto Rogla suusakeskuse uue kiriku juurde ja alustasime reipalt oma matka. Jalutajaid-matkajaid saalis seal päris palju ringi ja nii me ühinesimegi „mainstreamiga“. Meie matkaraja kirjeldus paistis ka kuidagiviisi sobivat, kuigi kui raamatus oli kirjas, et rada läheb kergelt allamäge ja vasakule jäävad kaunid vaated, siis tegelikult läks rada järsult allamäge ja vaateid ka nagu polnud... Kuni jõudsime maantee ja majadeni, mida enam kuidagi ei saanud meie legendiga kokku ajada. Kokkuvõttes – me olime täitsa vales kohas! Pöörasime otsa ringi ja ronisime üles mäkke tagasi. Õnneks oli sellel mäel kõrge vaatetorn. Ronisime selle tippu ja keerasime oma raamatus olevat matkaraja plaani vastavalt Rogla kirikule, hotellile, päikesele ja ümbritsevatele mägedele. No muidugi – me oleme vale mäe otsas! Vantsisime autoni tagasi ja otsisime õige teeotsa üles. See viiski meid kaunite vaadeteni Julia Alpidele ja lõpuks ka väikeste järvekesteni, kus õitsesid vesiroosid.
Esimene matk väsitas meid päris ära. Sõitsime mägedest alla ja otsisime üles Menina kämpingu, kuhu paariks järgmiseks ööks ankrusse jääda.
Kämpingu poole sõites nuputasime, mis võiks küll olla see 2-3 meetri kõrgune ronitaim, mida tee ääres põldudel mitme meetri kõrguste nöörisüsteemide abil kasvatatakse. Viinamarjad need polnud ja mingeid vilju ei paistnud neil üldse küljes olevat. Hiljem lugesin reisijuhist, et see on humal, mida kasutatakse õlle tootmisel.
Kämpingu receptionis võttis meid vastu noomees, kes jõudis meile ilma palumata 5 minutiga selgeks teha, millised suurepärased, fantastilised ja vapustavad vaatamisväärsused meid siinkandis ümbritsevad, pakkides samal ajal lastele pabertuutusse vahukomme hinnaga 10 senti tükk. Sama sürr nagu receptionist, on kogu see kämping. Elame restorani kõrval, kus mängib pillimees lõõtsaga tirooli lugusid, kaugemalt kostab muusikat, naeru ja kilkeid, lapsed tormavad ringi, paljud kämpinguasukad on oma telgi ette lõkke teinud, äsja käis meie juurest läbi seltskond värvitud nägudega tüüpe, kes justkui kerjasid raha, aga mitte eriti tõsiseltvõetavalt. Ühe sõnaga – paras hipikoloonia. Eks vaatame, kuidas peale Austria „ordnungit“ meile siin meeldib ja kauaks me siia jääme.

29. juuli 2010

Täna oli meil plaanis sõita autoga Logarska Dolinasse, ühte Julius Caesari järgi Julia Alpide nime saanud mäestiku kaunimatest orgudest kõrgete mägede vahel. Juba hommikust süües vaatasime murelikult taevasse. Päike veel paistis, aga ühest taeva servast kiskus vinesse ja õhk läks niiskeks. Teel olles hakkas sadama ja sihtkohta jõudes valas nagu oavarrest. Sooja oli vaid 14 kraadi. Vaprad matkajad nagu me oleme, panime soojad riided selga, võtsime vihmavarju pea kohale ja asusime teele. Esimene teelõik oli kerge, 15 minutiga jõudsime 90 meetri kõrguse Rinka kose jalamile. Edasi rühkisime tugevas vihmasajus tubli tunni mööda mäekülge ülespoole. Mingil hetkel jäi vihm vaiksemaks, päikegi paistis läbi pilvede ja lõpuks sadu lõppes. Jõudsime üles 1400 meetri kõrgusele mägionni, kust ostsime sooja suppi, nautisime vaateid ümbritsevatele 2000 – 2500 meetri kõrgustele kaljustele mägedele ja siis kappasime tuttavat teed pidi alla tagasi. Sellest matkast on meil kahjuks ainult mälupildid, sest ilm oli alguses nii kole, et fotokat polnud mõtet kaasa võttagi.
Jõudnud tagasi auto juurde, hakkas jälle vaikselt tibutama. Võtsime siiski suuna väikesele mägiteele, kust reisijuhi andmetel avanevad siinse piiirkonna kõige ilusamad vaated alla orgu. Ilusad olid nad tõesti, isegi sellise kehva ja uduse ilmaga. Oli väga vaikne, kostis ainult lehmakella kume kõlin.
Mägedest allasõit kujunes keerukamaks kui me arvasime. Seekord ei suutnud ei navi ega map&guide eristada autoteed karjateest. Lõpuks ignoreerisime kõiki tema korraldusi pööramiste asjus. Aga alla me saime ja ega muud polnudki selle paduvihmaga teha, kui minna tagasi kämpingusse, kuigi kell oli alles 6. Vihma kallab nagu ämbrist ja sooja on 15 kraadi. Selline ilm pidi siin Tuuli luureandmetel olema kuni laupäevani, nii et meil on päris keeruline ülesanne sisustada homne vihmane päev.

30. juuli 2010

Vihma valas terve õhtu ja öö ja hommiku. Kui eelmisel õhtul oli meie ümber mõnus melu, grillimine ja mängivad lapsed, siis eile olid kõik kämpingu asukad oma telgis või matkabussis vihmavangis. Üks seltskond meie naabrusest istus ühel hetkel kibekiiresti autosse. Jäime päris vaatama, kuhu nüüd nii kiiresti... Selgus, et seltskond sõitis autoga 100 meetrit eemal asuvasse WC-sse. Vihmasadu oli ju nii tihe, et mõne minutiga olid riided läbimärjad.
Meie sisustasime õhtu telgis raamatute lugemisega, kusjuures gaasilamp andis ka natuke sooja. Üsna varakult läksime ära magama, saatjaks kõrvulukustav vihmakrabin. Hommikul oli madratsi keskkoht ikka veel kuiv, aga kõik, mis telgi seinale lähemal, täiesti märg. Õnneks külm meil ei hakanud. Vihmavarju all tegime hommikusööki ja kui saabus aeg telki kokku panema hakata, jäi sadu järele. Tõeline vedamine!
Kuna täna veel mägedes matkamise ilma ei ole, otsustasime sõita Ljubljanasse.
Tegime seal korrektselt „turisti“ – raamat näpus mööda ettenähtud trajektoori. Alustasime Sloveenia suure poeedi France Prešereni ausambast (vastamata jäänud armastuse laulik, kes püüdis uputada oma muresid veini sisse, need paganad oskasid aga hästi ujuda. Suri 49-aastaselt maksatsirroosi), siis kaldapealne, draakonitega sild, turuhoone, avaturg, vanalinn ja lõpuks kindlus koos vaatetorniga mäe otsas.
Siinset piirkonda on raputanud kaks maavärinat, esimene 1511., teine 1895. aastal. Eimene purustas kogu keskaegse linna, teise ajal siiski osa linnast säilis. Oma vanalinna on nad hästi „tööle pannud“ – välikohvikuid ja -restorane oli tõesti igal sammul. Kuna meie sattusime sellesse linna juulikuu kohta täiesti ebatavalise ilmaga, kus vaesed turistid jopedega ringi käisid, oli välikohvikutel vilets päev ja meil jäi kindlasti väga tähtis feeling tundmata, aga vaatamata sellele on muljed Sloveenia pealinnast väga head.

31. juuli 2010

Eilse kämpingu valisime selle järgi, et edasi minna Bledi järve suunas. Leidsime päris hea kämpingu, mis oli ka üsna soodsa hinnaga, sest selle vahetus läheduses mingit turismiobjekti polnud. See mõjutab kohe hinda.
Enne Bledi jäi meie teele väike linn Škofja Loka, mille vanalinn on tervenisti kuulutatud muuseumiks. Ka see linn purunes peaaegu täielikult 1511. aasta maavärinas. Kohe peale seda hakkasid jõukad käsitöölised praeguseni säilinud maju ehitama.
Ka kindlus mäe otsas pärines 16. sajandist. Hommikul toimus kindluse õues kellegi pulmapidu, külalised õnnitlesid pruutpaari ja akordionimees mängis. Me naersime omaette, et peavad hommikupoolikul pulmad ära, siis saab õhtupoolikul midagi kasulikku ka teha ja ei lähe päev raisku... :D
Edasi viis meie reis Bledi järve äärde. Olime seda fotodel näinud – väike smaragdroheline järv, keskel saareke kirikuga. Tegelikult oli järv veidi suurem kui ma fotode järgi arvasin ja täna oli ta pigem türkiissinine kui smaragdroheline. Aga imekena muidugi – läbipaistev vesi, vesiroosid, luiged, kõrged mäetipud ümberringi.
Tegime 6-kilomeetrise jalutuskäigu ümber järve. Reisijuht hoiatas, et sel rajal on turist turistis kinni, aga nii hull see ei ka olnud. No mis teha, kui maailmas on nii palju inimesi, kes tahavad Bledi ilu imetleda.
Peale jalutuskäiku tegime väikese karastava supluse järves ja sõitsime 11 km edasi mägedesse. Olime oma reisijuhist välja valinud lühikese matka Pokljuška Soteska kanjonisse.
Kes on Eesti suurimas – Hinni kanjonis – käinud, sellel on lihtne ette kujutada, tuleb vaid Hinni kanjon korrutada umbes 100-ga. See, mida me nägime, oli põnev ja võimas! Väga kõrged kaljuseinad, mis ühes kohas teineteisele väga lähedal seisavad, võimalus pugeda läbi kaljulõhe üles kanjoni servale ja siis ringiga tagasi jõudes tulla läbi suurest koopast, millel on kaks akent ja „isegi tagauks“, nagu kirjutas meie reisijuht.
Järgmiseks sihtpunktiks valisime Bohinji järve kaldal asuva kämpingu, mis tänu oma asukohale pidi olema üks Sloveenia kaunimatest. Seal selgus, et autot ei saa telgi kõrvale panna vaid tuleks jätta parklasse. See meile ei sobinud. Sõitsime paarkümmend kilomeetrit tagasi ja nüüd oleme kämpingus jõe kaldal. Väga head inglise keelt kõnelev piiga receptionis ütles, et tema arvates oleme me esimesed eestlased siin kämpingus.

1. august 2010

Öösel oli ikka veel niiske ja jahe, aga kui päike mägede tagant välja tuli, kuivatas ta meie telgi ja muud niisked asjad päris ruttu ära.
Hommikul uurisime oma raamatutest ümberkaudseid matkamisvõimalusi Esialgu plaanitud kose ja päris kõrgel asuva mägijärve asemel otsustasime hoopis tähistada Olivia Mai 3-kuu-sünnipäeva 1922 meetri kõrguse Vogeli mäetipu vallutamisega.
Tegime asja enda jaoks oluliselt kergemaks sellega, et 1537 meetri kõrgusele sõitsime köisraudteega, kuid siiski jätkus seal ülesmäge ronimist rohkem kui 2 tunniks. Ilm oli ilus ja all päris palav. Üles jõudes hakkas aga varsti külm, isegi fliisi ja tuulepluusiga oli päris kõhe. Meil vedas selles suhtes, et saime mäetipust ilusaid vaateid imetleda. Veidi peale seda, kui me jälle allapoole teele asusime, ujus üks hall pilv „kõhtupidi“ mäe otsa. Need, kes meist hiljem sinna jõudsid, vaateid enam nautida ei saanud, aga ehk oli neil huvitav üleni pilves olla (seekord sõna otseses mõttes).
Tagasitee tegi veel mõned tõusud ja laskumised, nii et kui me 5 tundi hiljem jälle köisraudteeni jõudsime, olid jalad päris pehmed. Õnneks oli alla jõudes kohe võtta imeilus selge sinise veega Bohinji järv, mille ääres tegime ujumispeatuse.
Auto juures riideid vahetades oli tore seik – üks mees tuli meie käest uurima, kas me teame, kus siin läheduses on suur autoparkla. Viljar juhatas, et veidi edasi on kämping ja selle kõrval peaks olema ka parkimisplats. Aga siis kuulsime, et ta mitte ei otsi kohta, kuhu autot PANNA, vaid kohta, kuhu ta auto PANI... :D Ehk ta ikka lõpuks leidis oma auto üles, aga me ei osanud teda rohkem kuidagi aidata.
Meie sõit jätkus ümber Triglavi mäe Austria piiri suunas, kohta nimega Kranjska Gora. Ka siin ei õnnestunud meil esialgu valitud kämpingusse saada, sest selle asemel ilutses nüüd suur samanimeline hotell-vabaajakeskus. Pidime kümmekond kilomeetrit tagasi sõitma, et jääda väiksemasse kämpingusse, millest me esialgu mööda sõitsime. Ka see tundub väga mõnus olevat, kuigi duššide, nõude- ja pesupesemise kohtadega on kitsavõitu ja sooja veega siin ka ei priisata.

2. august 2010

Peale hommikusööki sõitsime 14 km edasi Kranjska Gorasse. See on nii Itaalia kui ka Austria piirile lähedal asuv linnake, mis on Sloveenia suurim ja tuntuim suusakeskus. Iga aasta märtsis toimub siin Planicas maailma karika etapp suusahüpetes ja 2003. aastal olevat soomlane Matti Hautamäki teinud siin imeliselt pika õhulennu, 231 meetrit.
Meil oli plaanis järjekordne, seekord 11,3-kilomeetrine matk, mis pidi algama Kranjska Gora i-punkti eest. Kuna me parkisime auto teise kohta, kõndisime alguses tükk aega edasi-tagasi (nagu peata kanad :D), et leida õiget matkaraja algust. Varsti see meil õnnestuski ja tee viis hakatuseks kohe ülesmäge. See oligi selle matka kõige pikem tõus, mille läbimist leevendas teadmine, et üleval ootab meid baar, kust saab osta külma õlut :D
Edasi viis tee üles ja alla, läbi metsa ja üle karjamaade, saatjaks imelised vaated oru teises küljes asuvatele kõrgetele mäetippudele. Ilm oli väga soe ja päike siras taevas.
Umbes poole matka peal saime ühe kose all end veidi värskendada, et siis viimased kilomeetrid mööda jõekallast linna poole tagasi matkata.
Täiendasime toidupoes oma varusid, ostsime kohalikust sporditarvete poest vihmakindlad tuulepluusid ja jätkasime sõitu.
Meie tee viis edasi üle kuulsa Vršici kuru. Rada üle 1611 meetri kõrguse mäekuru kasutasid kohalikud inimesed juba ammu, kui oli vaja Trentast Kranjska Gorasse poodi või arsti juurde minna või siis hoopis Austriasse Villachisse šoppama. 20. sajandi alguses tekkis mõte ehitada sinna korralikum tee. Mõte sai kiiresti teoks, kui algas I Maailmasõda ja itaallased vajasid võimalust mäekuru ületamiseks. Töid teostasid tuhanded vene sõjavangid. Suurimaks ohuks tee rajajatele olid lumelaviinid. Kahe laviini tagajärjel hukkuski ca 400 sõjavangi. Selle mälestuseks on osa teest nimetatud „Vene teeks“ ja hukkunute mälestuseks püstitatud kabel.
Tee ise on päris pöörane: 50 viraaži ühele ja teisele poole, nii järsk tõus, et aeg-ajalt tuleb sisse panna I käik. Ja vaated Julia Alpide kõrgeimatele tippudele, mis kohati tundusid ikka päris müstilised.
Kuru ületamisega seoses veel üks navi-nali: peale umbes 46-ndat viraaži, kui käed on rooli pööramisest väsinud, tegi navi-tädi üle hulga aja häält ja teatas: 800 meetri järel pööra vasakule...:D

3. august 2010

Hommik algas väikese vihmasabinaga, aga see kestis kõigest mõne minuti. Siis läksid hallid pilved laiali ja väikeste valgete pilvede vahelt piilus aeg-ajalt päike.
Tuju tegi veelgi paremaks leivaauto, mis paistab siin hommikuti külade ja talude (ja kämpingute) vahel ringi sõitvat. Lisaks võimalusele värsket leiba osta on sellel autol küljes ruuporid, kust ühest kohast teise sõites kostab rõõmsaid tirooli meloodiaid. Tõeline päeva-hea-alguse-auto!
Kella 10-ks olime oma laagri jälle autosse pakkinud ja sõitsime paar kilomeetrit edasi Trenta keskuse parklasse. Tänane matk oli ca 12 km pikk ja aega pidi selleks kuluma 4-5 tundi. Ilm oli ilus aga igaks juhuks pistsime seljakotti ka oma uued vihmajoped.
Matkarada kulges piki Soca jõe kallast ülesvoolu kuni jõe lätteni välja, mis asub päris kõrgel mägedes. Soca jõge kirjeldatakse reisijuhtides kui smaragdrohelist või türkiissinist, imeliselt läbipaistva ja kristallselge veega, eriti tema ülemjooksul, kus meie matkarada kulges.
Olime juba tunnikese kõndinud, kui hakkas veidi tibutama. Paistis, et tuleb äikest. Panime oma vihmajoped selga ja otsustasime puude all saju lõppu oodata.
Äike tuligi ja vaatamata meie üli-optimistlikele avaldustele stiilis „hakkab vist juba üle minema“ ja „taevas läheb juba heledamaks“ jätkus sadu umbes 2 tundi. Vett tuli ikka kõvasti alla.
Seisime paaris kohas kuuse all, ülemised otsad jopede all enam-vähem kuivad, püksid ja saapad ikka täiesti läbimärjad. Lõpuks otsustasime veidi maad tiheda vihma all tagasi minna, et jõuda Trenta kiriku juurde. Sattusime aga hoopis ühte kaljulõhes asuvasse koopasse, kus juba hulk saatusekaaslasi ees oli.
Koopa ees voolas esialgu selge veega jõgi hoogsalt allpoole. Selle aja jooksul, kui meie seal saju lõppu ootasime, muutus jõgi kordades suuremaks ja omandas kakao värvi.
Kui sadu lõppes, otsustasime matka siiski jätkata, kuigi vahepeal olid meil juba tagasimineku plaanid. Ilm läks tasapisi päris kenaks ja matkaraja lõpp-punkt tundus väga ahvatlev.
Viimased mõnikümmend meetrit jõe lätte juurde tuli läbida mööda kaljuseina ronides ja kätega kalju külge kinnitatud trossist kõvasti kinni hoides. Väga jube see polnudki, aga mõni matkaja jättis selle viimase lõigu siiski tegemata.
Ja seal ta siis oli – sügaval kaljulõhes täiesti müstiliselt sinise veega sügav allikas. Kusagil pimeduses nõrgus see vesi kaljulõhest välja, aga seda kohta ei olnud näha. Mõned meetrid allikast eemal tuli vesi kivide alt välja ja Soca jõgi oligi sündinud.
Tagasitee oli suuremas osas allamäge ja peale märgade jalgade oli kõik suurepärane.
Sõitsime jälle 25 km edasi järgmisse külasse nimega Bovec. See koht paistab olevat raftingu ja kanuusõidu keskus. Kämping on tihedalt täis noorte inimeste väikesi telke ja peaaegu iga telgi juures kuivavad kalipsod ja muu veespordivarustus. Ümberkaudsetest telkidest kostab juttu, naeru ja kitarrimängu. Vihma küll veidi tibutab, aga ilmateate järgi peaks homme jälle ilus olema.

4. august 2010

Hommikuks oligi ilm ilus. Sättisime oma niisked matkasaapad hommikuste toimingute ajaks päikeselaigu sisse kuivama. Boveci Mercatoris täiendasime oma toiduvarusid ja sõitsime 5 km edasi, kus algas matkarada Boka koseni. Selle kohta oli raamatus kirjutatud, et rada pole pikk, aga võtab lõõtsutama. Ja nii oligi – umbes 800 meetrit ronisime järsult ülesmäge. Siin ja seal avanesid järjest paremad vaated kosele, mis pidavat olema üks vingematest Sloveenias oma lopsaka veekardina poolest, mis laialt mööda mäekülge alla langeb.
Paari tunniga oli seegi matk tehtud ja me sõitsime jälle 20 km edasi, linnakesse nimega Kobarid, kus asub meie järjekordne kämping. See nimi on kindlasti tuttav ajaloohuvilistele inimestele. I Maailmasõja ajal tekkis piki Soca (itaalia keeles Isonzo) jõge 90 km pikkune rindejoon Itaalia ja liitlasvägede (Austria-Ungari ja Saksamaa) vahel. 29 kuud püsis rindejoon samas kohas ja siis toimus lahing nimega „Kobaridi ime“ – liitlasväed purustasid Itaalia armee. Ajaloo andmetel hukkus siin umbes 1 miljon sõdurit ja tsiviilisikut, paljud rändasid siit mujale ja ei tulnudki enam tagasi. Nende sündmuste põhjal on Ernest Hemingway, kes siin ka ise sõdis ja haavata sai, kirjutanud romaani „Hüvasti relvad“.
Jõudsime keskpäeval kämpingusse, panime telgi üles ja läksime matkarajale, mis läks lausa meie „ukse“ alt läbi. Kohe kämpingu kõrval viis üle jõe Napoleoni sild.
Kobaridi kesklinnast algas memoriaal, mis oli pühendatud langenud itaalia sõduritele. Mäkke viiv tee oli ääristatud skulptuuridega, mis kujutasid Kristuse Kolgata teed. Üleval mäe otsas oleva kiriku ümber oli ehitatud tohutu kompleks, mille müüridele olid graveeritud kõigi teadaolevate langenute nimed. Nende säilmed on ümbruskonnast siia kokku toodud. Kogu selle kompleksi rajas Itaalia riik.
Edasi viis meie tee teise mäe otsa, kus olid 5. – 7. sajandini seal elanud roomlaste kindluse varemed.
Järgmisena viis tee järjekordse, Kozjaki kose juurde. Olime üsna skeptilised - olime neid koski juba küllalt näinud. Seekord, tuleb tunnistada, üllatusime positiivselt. Kozjaki jõe org muutus järjest võimsamaks ja kitsamaks ja süngemaks ja lõppes fantastilise koopaga, kus kosk langes üleval olevast lõhest alla helerohelisse järve.
Veel 15 minutit jalutamist ja olimegi tagasi oma kämpingus, et teha õhtusööki ja veeta raamatuid lugedes aega magamaminekuni.
5. august 2010

Telgis ärgates ei saanud aru, kas ilm on pilves või on päike veel mäe taga. Välja tulles selgus – pilves. Otsustasime hommikupooliku veeta Kobaridi muuseumis lootuses, et peale lõunat läheb ilm paremaks.
Ega me ju üldjuhul erilised sõja-ajaloohuvilised ei ole, aga muuseum avaldas siiski muljet. Tekkis päris hea arusaam sellest, mida I Maailmasõda tolleaegse lahinguvarustuse ja sõjapidamise viisiga endast kujutas, mida tegelikult tähendab rindejoon üle mäeahelike ja 2244 meetri kõrguse mäetipu, mida võisid üle elada sõdurid, kes pidid 2 talve kõrgel mägedes üle elama, üks neist veel erakordselt lumerohke... Kõiki neid kannatusi ette kujutades tekkis küsimus, kas Itaalial ikka oli mõtet sõtta ronida selle maatüki pärast, mida neile tasuks lubati. Paraku ei ole praktilise talupojamõistuse või naiseliku alalhoiuinstinktiga siin midagi peale hakata. Sõja kuulutas üks kuningas teisele kuningale, kahurilihaks läks lihtrahvas. Kurb.
Peale lõunat läks ilm veel hullemaks. Tuuli ja Maarja tegid küll internetist ilma-luuret ja kirjutasid, et vastu õhtut tuleb „partly sunny“, aga siiakanti see ei jõudnud. Vihma tibutas ikka tundide kaupa. Sõitsime paarkümmend kilomeetrit edasi Tolminisse, ostsime sealsest kaubanduskeskusest (kus peale meie oli veel paar-kolm ostjat – jube tühi!), vihmakindlad kilepüksid ja sõitsime Kobaridi kämpingusse tagasi. Homme saame matkama minna ka siis, kui sajab.
Õhtusöögi tegemiseks leiutasime olemasolevate vahenditega varikatuse: Viljar pani vihmavarjule teibiga traadist konksu külge ja riputas selle laua kohal oleva puu otsa. Hollandlasest naabrimees vaatas seda värki pealt ja tuli ning pakkus meile oma suurt päikesesirmi.
Võtsime pakkumise tänuga vastu ja valmistasime oma õhtusööki korraliku sirmi all. Pikapeale hakkas ka sadu vaibuma.

6.august 2010

Sel suvel Sloveenias paistab kõige tähtsam asi meie jaoks olevat ilm. Niisiis – täna hommikul oli ilm ilus. Peale hommikusööki andsime naabrimehele sirmi tänuga tagasi, pakkisime laagri jälle kokku ja sõitsime uuesti Tolminisse, et eilseks planeeritud matk ikka ära teha. Kuigi päike siras taevas, olime nüüd juba ettevaatlikumad ja toppisime ka oma vihmavarustuse seljakotti.
See matkarada paistis olevat ülimalt populaarne. Tegemist oli ka väga kaunite kohtadega: kõrgete kaljuseinte vahel voolav mägijõgi, rippsild üle selle, kanjoniks muutuv jõekallas, mille kõige kitsamasse kohta on kukkunud, kinni jäänud ja aja jooksul samblaga kattunud kivi, mille nimi on Karupea, koobas, mida olevat külastanud Dante Alighieri ja mis tänu sellele kannab nime „Dante koobas“...
Olime juba suurema osa matkarajast läbinud, kui algas äike ja vihmasadu, nii et eile ostetud kilepüksid läksidki kohe käiku.
Meie tee viis Tolminist edasi Idrijasse, kus on elavhõbedakaevanduse muuseum ja meil planeeritud väike matk Kuradijärve (Divje ozero) juurde. Lootus, et vihm 40-kilomeetrise sõidu ajal üle jääb, ei täitunud. Kohale jõudes küll ei sadanud, kuid mustad pilved tõusid väga ühemõtteliselt mägede tagant.
Kohalikus toidupoes käimise ajal oli vihm ikka täiega kallama hakanud. Sõitsime autoga Kuradijärve juurde ja saime vähemalt selle väga erilise loodusnähtuse ära näha. Kahju küll, et paduvihmas.
Jälle oli meil ees üle 50 kilomeetri sõitu Postojnasse, kuhu plaanime kaheks ööks kämpingusse jääda.
Kämping on väga suur ja sisaldab oma territooriumil Pivka koobast (mille kohta Viljar arvas, et kämpingu õllekale on vaimukas nimi pandud :D), mida plaanime homme hommikul vaatama minna. Esimest korda kogu selle reisi ajal (või üldse kõigi reiside ajal?) tuli telk üles panna vihmas ja 13-kraadise õhusoojusega. Võtsime aga kõik soojad ja vihmakindlad riided kasutusele ja kahtlemata elame ka selle ilma üle. Aga muidugi oleks väga tore, kui homsest alates lõppeks sadu ära. Meil on veel kaks päeva Sloveenias ringi vaadata, enne kui sõidame Horvaatiasse Aadria mere äärde päikest ja vett nautima.

7. august 2010

Täna öösel oli ikka tõesti külm, ilmselt alla 10 kraadi. Hommikuks oli siiski sadu üle ja päikegi paistis.
Tõusime hommikul üsna vara, sest Pivka koopa tuure tehakse kell 9.00 ja 15.00.
Ostsime 7-eurosed piletid ja asusime koos suure hulga inimestega ja laheda giidi juhtimisel treppidest alla koopa avause juurde teele. Suur oli meie imestus, kui selgus, et tegemist on kahega kuuest Postojna koobaste süsteemi kuuluvast koopast. Lisaks Pivka koopale asub siinsamas kämpingu all veel Must koobas (Crna jama), mis on nime saanud sellest, et sadu aastaid tagasi käisid lambakarjused seal koopas elamas ja tuld tegemas. Mõlemad koopad olid suured võimsate käikude ja „saalide“ süsteemid, sisaldades nii stalaktiite kui stalagmiite, isegi mingeid baktereid, mis sätendasid nagu lumekristallid. Giid oli viimase peal ja tund maa all möödus märkamatult.
Peale koobaste külastamist sõitsime mõne kilomeetri edasi Predjama kindlust vaatama. See on maailmas ainulaadne ehitis, mis on nö mäe külge „integreeritud“, kusjuures see mägi sisaldab endas 14 km koopaid, mille kaudu põhimõtteliselt pääseks kaugele Vipava orgu. Kindluse ehitust alustati 12. sajandil, kuid praegu taastatakse seda sellisel kujul, nagu ta oli peale rekonstrueerimist 16. sajandil. Kõik ruumid ei ole küll veel lõplikult restaureeritud, ometigi tekkis kindluses päris hea ettekujutus sellest, kuidas uhke röövel-rüütel Erasmus 15. sajandi teisel poolel seal elas, Austria keisri ja Ungari kuningaga riidu kiskus ja lõpuks äraostetud lähikondse kaasabil hukka sai. Erasmuse südamedaam istutas tema hauale puu, mis pidi seal tänaseni suure ja võimsana kasvama.
Käisime giidi saatel läbi ka 700 meetrit kindluse all olevast koopasüsteemist, kuid kahjuks ei olnud see koopakülastus kuigi hästi organiseeritud. Me lihtsalt kõndisime ühest otsast sisse, teisest välja, taskulambid käes...
Peale Predjama kindlust tegime veel viimase matka Sloveenias – 5-kilomeetrise ringi, mis meilegi ootamatult sisaldas jälle koopaid, õigemini küll sissevarisenud laega koopaid, mille allesjäänud osa laest moodustas Väikese ja Suure Kivisilla. Üle viimase käib tänapäeval maantee, võimsamaid vaateid ja põnevamaid elamusi pakkus esimene.
Ilmast ikka ka: päike on mägede taha kadunud, õhusooja ehk 18 kraadi, aga vihma ei saja!

8. august 2010

Täna külastasime siis lõpuks ka Sloveenia „päris“-koopaid. „Päris“ selles mõttes, et suurimad ja tuntuimad ja muidugi ka enim külastatavad on Postojna ja Škocjani koopad. Kuna me mõlemasse minna ei tahtnud, valisime pika eeltöö tulemusena Škocjani, kus kirjelduse järgi võiks rohkem vaatamist olla. Võrrelda me neid omavahel ei saa, aga koobastega jäime igati rahule. Tegemist on ikka nii suure ja võimsa koobastikuga, et seda ei oska ettegi kujutada enne, kui ise näed. Külastus oli hästi organiseeritud: retk algas kohast, kus olid küll väga kaunid stalaktiidid ja stalagmiidid, aga koobas ise suht madalake. Lõpuks jõudsime välja sellise maa-aluse kanjoni ja 146 meetri kõrguse „saalini“, kus minul oli küll suur tänutunne südames selle eest, et turistide jaoks laiad betoonrajad ja kindlad metalläärised tehtud olid :D.
Kõik need fantastilised kiviskulptuurid, mis koobastes leidusid – raske on uskuda, et need on sadade tuhandete aastate jooksul lihtsalt ise tekkinud. Ka seekord oli meil väga tore giid, kes lisaks huvitavale jutule oskas grupiga nii meeldivalt suhelda, et kohas, kus ta väitis, et on väga hea akustika ja oleks tore, kui keegi meile laulaks, leiduski grupi hulgas üks neiu, kes laulis suurepäraselt ühe salmi väga kaunist laulust. Aplaus oli tohutu. Sellest said indu grupis olevas lasteaiaealised lapsed, kes vaatasid: ohhoo! – esineda saab. Kohe leidus üks umbes 5-aastane tüdruk, kes oma laulukesega esines ja siis üks veel väiksem laps, kelle hääleke oli küll vaikne, aga temagi sai esineda ja aplausi osaliseks.
Peale koobaste külastamist sõitsime jälle mõnikümmend kilomeetrit edasi Aadria mere rannikule Sloveenia suurimasse sadamalinna Koperisse. Istusime seal ühte taverni maha ja sõime kohalikke toitusid: üks seepiast, teine mingist teisest kalast tehtud guljašš polentaga. Õlu muidugi ka.
Linna peaväljakul asuvad mõned väga itaalia-pärased hooned, mis on säilinud sellest ajast, kui Istria kuulus Veneetsia alla.
Seejärel jõudsime mere äärde. Kohe sadama kõrval asus ka supelrand ja parasjagu toimus rannas läbi Sloveenia jooksu finiš. Joosti kolmel järjestikusel päeval, iga päev ca 80 kilomeetrit. Me küll ühtki jooksjat finišeerumas ei näinud, aga mõnda sellist, kes oli juba lõpetanud, siiski nägime.
Meil oli plaanis külastada ka Izolat ja Pirani ja ööbida veel üks öö Sloveenias, kuid Aadria mere ja suplevate inimeste nägemine sundis meid plaane muutma. Nii otsustasimegi ilma pikema kahtlemiseta, et sõidame juba täna Horvaatiasse Koversada kämpingusse. Mõeldud, tehtud! Jõudsime kell 7 kohale, panime telgi üles ja käisime esimest korda sel suvel meres ujumas. Meie naabriteks on palju itaallasi. Käisin pesemismaja juures saunalina pesemas, kui seina taga arenes väike „kontsert“: üks duši all olevatest meestest hakkas laulu ümisema, siis sõnadega laulma, seejärel ühinesid teised mehed ja lõpuks sain oma pesupesemist toimetada mitmehäälse itaalia laulukoori saatel. Lahe!

9. august 2010

Täna oli selle reisi esimene päev, mil plaanis oli ainult päevitamine ja ujumine. Ärkasime kell 8 nagu tavaliselt ja läksime kohe merre ujuma. Meri on meie telgist napilt 100 meetri kaugusel ja telgi juurest isegi paistab veidi.
Peale hommikusööki läksime paariks tunniks randa, päeva kõige kuumema aja olime oma platsil suure puu all varjus ja õhtupoolikul olime jälle paar tundi rannas. Vesi oli mõnusalt soe, puhtusest ja soolasusest rääkimata. Vette minek on natuke problemaatiline, sest nagu siin Horvaatias ikka, koosneb merekallas suurtest mustadest sakilistest kividest. Vette saabki minna ainult neist kohtadest, kus on selleks tehtud spetsiaalsed trepid või betoonist kaldteed käsipuuga. Hea, et meil olid kaasa võetud ujumissussid. Nende kummitald aitab veidi libeduse vastu.
Peale õhtusööki otsustasime jalutada Vrsari linna, mis on siit paari kilomeetri kaugusel. Olime seal küll juba 3 aastat tagasi korra käinud, aga mõtlesime, et ilus õhtu, võiks ju ennast natuke liigutada. Meie suureks üllatuseks oli eelmisest korrast meelde jäänud inimtühi ja unine Vrsar, õigemini selle jahisadama ümbrus muutunud õhtuks rahvarohkeks, söögikohti ja söögilõhnu täis kaldapromenaadiks. Vaatasime, kuidas päike punasena looja läks, kuidas üks suur jaht randus, kuidas Makedoonia laulu- ja tantsuansambel esines, kuidas inimesed õhtust sõid ja jäätist limpsisid ja suveniire ostsid ja ringi jalutasid. Siis jalutasime oma kämpingusse tagasi.

10. august 2010

Ka tänane hommik algas kell 8 meres ujumisega. Peale hommikusööki algas „raske rannatöö“ umbes sama skeemi järgi nagu eilegi – keskpäeva päike on liiga terav, et sel ajal rannas peesitada. Ja ega meil ei olegi erilist motivatsiooni lapiti päikese all praadida, pigem liigume ringi ja käime 6-7 korda päeva jooksul ujumas.
Täna õhtul läksime kämpingu sellesse serva, kust on näha päikeseloojangut. Kahjuks olid muidu selges taevas mõned pilved ja otse loomulikult seal, kus päike merre pidi sulpsatama. Seega saime jälgida fantastilist värvidemängu ümber nende pilvede, mille taha päike kadus ja mingil hetkel pidime iseseisvalt otsustama, et nüüd loeme päikeseloojangu lõppenuks.

11. august 2010

Täna hommikul tegime teoks ühe ammu mõttes mõlkunud plaani – ostsime snorgeldamise maski. Tänane päev mööduski selle tähe all, et maski kasutama õppida, sest ikka kippus veidi vett sisse immitsema. Läbi toru hingamine oli lihtsam kui me arvasime. Käisime mõlemad 4 korda erinevates kohtades snorgeldamas. Ega Aadria meri mingi snorgeldamise paradiis muidugi pole, aga üllatav oli siiski näha nii palju erinevaid kalu ja kalaparvesid, kes seal ujujatele vaatamata oma elu elavad. Mingid kollased kannukeste moodi taimed on ehk korallid, aga seda peab kontrollima.
Umbes sama teemat jätkas ka meie lõunane sõit Porecisse eesmärgiga külastada sealset akvaariumi.
Suur see just ei olnud ja tavaliselt kõige rohkem pilku köitvaid värvilisi soojade merede kalasid ka mitte, aga tore vaheldus siiski kuumal keskpäeval jahedas akvaariumis jalutada. Ühtlasi saime ka oma toiduvarusid täiendada hea valikuga toidupoes.

12. august 2010

Hommikul kell 8 ujuma, siis hommikusöök, siis randa - see on see supelsaksa elu. Mask paes vees loksuda oli täna mõnus, sest vesi tundus veel soojem kui varasematel päevadel. Minu eredaim elamus siinsetes vetes snorgeldamisest on see, kui ma ühes kohas sattusin nii sügavale, et põhi enam ei paistnud, ainult kalad all helesinises tühjuses. Tekkis mingi kummaline „õõnes“ tunne. Viljar oli ühel oma snorgeldamise retkel näinud suurt parve üsna suuri kalu.
Täna me ise õhtusööki ei valmistanud, vaid külastasime kohalikku kalarestorani, mis asub suurepärases kohas vaatega merele ja päikeseloojangule. Tellisime risotto seepia ja mereandidega Viljarile ja rannakarbid minule, sinna kõrvale kohalik Malvaasia valge vein. Risotto riis oli seepia tindiga mustaks värvitud ja väga maistev. Rannakarpide kaste oli ohtra küüslauguga maitsestatud ja samuti väga maitsev. Vein oli veel eriti maitsev!
Olime juba valmis maksma, kui järsku kustusid restorani terrassi ümbritsevad tuled. Kibekiiresti toodi laudadele küünlad ja teenindamine jätkus. Alles siis, kui kaardiga maksta tahtsime, selgus, et on tegemist suuremat sorti elektrikatkestusega terves kämpingus ja kaardimakseid teha ei saa. Varsti otsustasime, et on siiski mõistlikum telgi juurest eurosid tooma minna kui elektri tagasitulekut oodata. Eurod Viljari rahakotis jõudsid kohale umbes samal ajal elektriga, nii saime oma arved restoranis klaariks. Teel telgi juurde tegime peatuse mererannas, kus täna toimus jazz-kontsert saksofoni ja kitarriga. Mõned ilusad lood jõudsime ära kuulata, siis hakkas suu õige tihti ja laialt lahti käima... Saabus uneaeg.

13. august 2010

Viimane hommik Horvaatias üllatas meid väga karmi äikesega. Tundus, et välk ja pauk läksid otse üle meie telgi. Katsu sa magada, kui välgusähvatus paistab isegi läbi laugude ära ja kärgatus paneb maapinna värisema :D.
Õnneks oli kella 9-ks vihm praktiliselt üle, nii et saime ikka ujumas ära käia. Panime kiiresti telgi kokku, sest merelt paistsid uued tumesinised pilved. Peale seda hommikusöök, veel viimane ujumine mõnusalt soojas meres (arvatavasti oli vesi paar kraadi soojem kui õhk) ja pool 12 asusime koduteele.
Mõnikümmend kilomeetrit Sloveenia piirini osutus õudusunenäoks. Mõtlesime, et sõidame tagasi mööda Istria kiirteed. Meie keskmiseks kiiruseks tuli 21 km/h, „kiirteest“ oli vaevalt pool valmis, nii et kummaski suunas oli üks sõidurida, mis oli kodu poole või puhkama suunduvaid eurooplasi täis. Ja horvaatidel ei olnud piinlik selle jama eest 14 kunat kiirteemaksu võtta!
Keerasime esimesel võimalusel kiirteelt maha ja jõudsime väiksemaid teid pidi päris käbedalt piiripunkti. Vahepeal jälle üks navi-nali: et hoida naviseadet kiirteest eemale, kuhu ta iga hinna eest kippus, märkis Viljar väiksema tee ääres ühe vahepunkti, mille navi tähistab ekraanil kollase lipukesega. Sellele punktile lähenedes viskas Viljar nalja, et varsti peab tee ääres kollane lipp olema. Ja usu või ära usu – oligi :D! Mitte küll lipp, aga mingi reklaamplakat. Igatahes kollane :D
Piiripunktis ohkasime kergendusega – nüüd on ees head kiired teed! Aga vara rõõmustasime. Oli see nüüd sellepärast, et augustis pool Euroopat puhkab või et täna on 13. ja reede või need kaks kokku, aga Koperini koperdasime lõputus ummikus ja 4 tunniga ei olnud meil veel 100 kilomeetritki sõidetud.
Ljubljanast edasi läks asi veidi paremaks ja Austrias polnud probleemiks enam ummikud vaid vihm, udu ja pimedus. Hartbergis Grazi lähedal, kus me kämpingusse jäime, saime telgi väikese tibutamise saatel üles panna. Õhtusööki nautisime vihmavarju all „taevaliku ilutulestiku“ saatel. Mõni suurem välk ja müristamine pani vähemalt mind küll võpatama.

14. august 2010

Öösel lõppes sadu ära, hommik oli mõnusalt soe ja sombune. Tõusime kell 7 ja juba enne 9 asusime teele. Väga kena oli järjest ilusamaks mineva ilmaga hommikul läbi Austria sõita. On ikka ilus maa!
Slovakkias oli meil väike häppenig: tahtsime kiirteelt bensiinijaama sõita, aga saime viitadest valesti aru ja keerasime maha mõnikümmend meetrit varem ühte külla viivale teele. Selles kohas kiirteele pealesõitu ei olnud. Meie navigatsiooniprogrammid pakkusid välja mingi pisikese metsatee, mis peaks ka sinna bensiinijaama viima. Meie ees solberdasid metsa vahel läbi lompide kaks Poola autot, ilmselt sama apsu teinud. Siis selgus, et arvatavasti oli samas kohas eksinuid ja sellisel moel lahendust otsivaid autosid juba liiga paljuks läinud ja bensiinijaama „tagauks“ suleti betoonplokkidega.
Pidime tegema ligi 10-kilomeetrise ringi, et 2 kilomeetrit tagapool asuvast pealesõidust uuesti kiirteele sõita ja siis juba õiges kohas slovakkide kallist bensiini osta :D.
Õhtuks läks ilm lausa „häbematult“ ilusaks. Varssavisse jõudes oli 31 kraadi sooja ja ilus punane päike sättis ennast loojuma. Nii me siis jõudsimegi oma mõnusa sooja õhtu ära oodata, mida me tavaliselt Lõuna-Euroopasse otsima läheme :D.
Kämping oli jälle puupüsti rahvast täis. Meie kõrval oli üks prantslaste perekond, kellega natuke juttu ajasime. Le Manist pärist mees soovitas külastada Sarlat La Caneda piirkonda Prantsusmaal (Dordogne, Perigueux lähedal), kus pidi olema fantastiliselt ilus. Jätame meelde.

15. august 2010

Viimasel hommikul Varssavis ei olnud aega molutada – ees oli 900 kilomeetrit koduteed. Juba kell pool 9 olime teel, aga arvestada tuli ka sellega, et Poola-Läti piiril peame kella 1 tunni võrra edasi keerama.
Selline pikk sõit on täiesti talutav siis, kui võtad seda rahuliku kulgemisena, mitte kärsitult oodates kuhugi kohale jõudmist. Muidugi on see tüütu, aga tegime mõned peatused jalgade sirutamiseks, käisime ikka Leedus 19. kilomeetril söömas, kuulasime kaasa võetud CD-sid ja juba olemegi Valga lähistel.
Ilmast ikka ka: äsja hakkas sadama :D Nimelt oli Poolas 30 kraadi sooja ja päike, Leedus 35 kraadi sooja ja päike, Lätis 28 kraadi sooja ja ikka veel päike. Ja nüüd, kus kodumaa juba peaaegu paistab, sajab vihma ja sooja on kõigest 22 kraadi.
Aga tühja sest vihmast! Me oleme 3 nädalat Eestist ära olnud, palju näinud, palju ringi liikunud, saanud vihma ja päikest... Kokkuvõttes – meil oli väga mõnus puhkus!